Kuidas alustati

Paul-Alain Leclerc veetis argipäevad isa juures Bourg-la-Reine’is ning nädalavahetuseks läks ema juurde väikesesse Pariisi korterisse. Isa kodus kõlas klassikaline muusika, ema juures kuulati Barbarat ja Brassensi. Kuueaastaselt pani kasuema ta klaverit mängima. Liikumine kahe erineva ühiskondliku ja kultuurilise maailma vahel jäi talle rikkuseks, ehkki pühapäevaõhtused lahkumised tegid haiget.

Umbes kuueteistaastaselt hakkas ta taas klaverit mängima ja püüdis järele mängida muusikat, mida armastas. Tema oskustest ei piisanud, et kõike noodist lugeda, nii hakkas ta ise muusikat välja mõtlema. Pärast mõne pala kirjutamist mõistis ta, et suudab eri mõjutusi ühendades luua oma muusikat.

Tuntuks saamine

Üliõpilasena kohtus ta Sorbonne’i lähedal kohvikus L’Écritoire sõnade autori Étienne Roda-Giliga. Nende sõnad ja meloodiad said kokku Clerci esimesel plaadil „La Cavalerie“, mis ilmus 1968. aasta mais. Tema kõrget häält eristas kiire vibrato. Kui ta oli 1969. aastal Olympia kontserdisaalis Gilbert Bécaud’ soojendusesinejana üles astunud, pakuti talle peaosa muusikali „Hair“ prantsuskeelses lavastuses. Esialgu kõhkles ta, ent pärast etenduse nägemist Londonis võttis pakkumise vastu.

Muusika ja tuntumad lood

Alates 1976. aastast laiendas Clerc oma autorite ringi: tema repertuaari jõudsid Jean-Loup Dabadie ja Maxime Le Forestier’ laulud. Dabadie kirjutas muu hulgas laulu „Ma préférence“ sõnad. 1980. aastal lõpetas laulja koostöö Roda-Gili ja arranžeerija Jean-Claude Petit’ga. Sama aastakümne jooksul muutus ka tema kuvand: ta kandis lühikesi juukseid ja laulis selliseid laule nagu „Mélissa“. 1990. aastal tähistas Françoise Hardy sõnadele kirjutatud „Fais-moi une place“ naasmist intiimsema laululaadi juurde. 1992. aasta album „Utile“ tõi ta taas kokku Étienne Roda-Giliga.

2012. aastal selgitas ta ajakirjale Psychologies: „Olen eri muusikamõjude segunemise tulemus, jah, see on kindel.“ Ta seostas seda segu oma lapsepõlve ja Antillide päritoluga. Muusika loomine on talle viis ühendada seda, mida talle on meeldinud kuulata.

Albumiga „Les Jours Heureux“ avaldab ta austust lauljatele, keda kuulis ema juures: Barbarale, Aznavourile, Brelile ja Montand’ile. 2022. aastal kirjeldas ta seda tööd kui muusika edasiandmist, mitte nostalgiatsemist. Ta palub oma pianistil ja muusikalisel juhil järgida algversioone võimalikult täpselt. Seadete aluseks on klaver ja laul, millele lisanduvad bass, kitarr, trummid ja klahvpill.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga15 allikatKontrollitud 03.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada