Kuidas alustati

Julie Andrews sündis 1935. aastal Walton-on-Thamesis Julia Elizabeth Wellsina. Tema ema oli kontsertpianist ja kasuisa tenor; sõjaajal võetud laulutunnid tõid esile tema ebatavalise viieoktavilise hääleulatuse. Kaheteistkümneaastasena esitas ta juba London Hippodrome'i laval ooperiaariat ning üheksateistkümnenda sünnipäeva eel jõudis muusikaliga „The Boy Friend“ Broadwayle. Esinemine polnud lapsepõlve turvaline harrastus, vaid palgatöö, millest sai tasapisi tema kool.

Tuntuks saamine

Kogu see väljaõpe viis ta muusikaliga „My Fair Lady“ staaride sekka. Andrews oli kahekümneaastane, kui muusikal 1956. aastal Broadwayl esietendus, kuid ta asus Eliza Doolittle'i rolli kallale kõhklustega: enne esietendust vaatas ta filmi „Pygmalion“ viis korda ja käis aktsenditundides. Tulemus oli menukas ning „Wouldn’t It Be Loverly“ ja „I Could Have Danced All Night“ jätsid tema selge soprani ja täpse koomilise näitlemise teatriajalukku. Eliza järel mängis ta kuninganna Guenevere'i muusikalis „Camelot“.

Kui „My Fair Lady“ kinolinale jõudis, mängis Elizat Audrey Hepburn. Andrewsi enda ekraanidebüüt sündis mujal: Walt Disney oli näinud teda muusikalis „Camelot“ ja pakkus talle rolli filmis „Mary Poppins“, tema esimeses täispikas mängufilmis. Roll ühendas laitmatu diktsiooni vallatusega ja tõi talle 1964. aasta parima naispeaosatäitja Oscari – see oli esimene võistluskategoorias antud näitleja-Oscar Disney filmi eest. Aasta hiljem tõi „The Sound of Music“ talle veel ühe parima naispeaosa nominatsiooni ja muutis tema guvernandikuju kogu maailmas tuttavaks.

Muusika ja tuntumad lood

Järgmised aastakümned veetis ta sellest üheplaanilisest kuvandist välja murdes. Hilisemate koguperefilmide kõrval mängis ta teravamaid rolle abikaasa Blake Edwardsi lavastatud filmides, nende seas „10“, „S.O.B.“ ja soopiire nihutav „Victor/Victoria“. Viimane tõi talle 1982. aastal kolmanda Oscari nominatsiooni ning Andrews viis sama rolli 1990. aastate keskel tagasi Broadwayle. Tema karjäär ei püsinud selleks ajaks enam üksnes kuulsal häälel, vaid sama palju ajastusel, vaoshoitusel ja karakteriloomel.

Mis sai edasi

Pärast 1997. aasta kurguoperatsiooni ei saanud Andrews enam kutseliselt laulda, kuid kõrvale tõmbumise asemel suunas ta oma töödistsipliini uude valdkonda. Koos tütre Emma Walton Hamiltoniga rajas ta lasteraamatute alal teise karjääri; neist said lõpuks enam kui kolmekümne raamatu kaasautorid. Lisaks kirjutas ta mälestusteraamatuid, lõi sarja „Julie’s Greenroom“ ja naasis häälerollidega. Ta tunnistas 2023. aastal, et läheks vist täiesti hulluks, kui tal ei oleks käsil midagi armsat. 2026. aasta augustis ütles üheksakümneaastane Andrews, et on ekraanil näitlemisest taandunud, kuid salvestab endiselt kodus häälerolle, sealhulgas Lady Whistledowni osa sarjas „Bridgerton“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 04.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada