Kuidas alustati

Baker sündis 1906. aastal St. Louisis Freda Josephine McDonaldina, kasvas vaesuses ja läks kaheteistkümneaastaselt tööle. Tänaval esinedes leidis ta tee näitlemise ja tantsuni; viieteistaastaselt käis ta juba ringreisidel ning jõudis peagi New Yorgi mustanahaliste muusikateatrisse. Lavastustes Shuffle Along ja Chocolate Dandies oli ta ametlikult kooritantsija, kuid põimis tantsu koomikat ja tõusis ka koorirühmas esile.

Tuntuks saamine

Caroline Dudley Reagan kutsus Bakeri Pariisi suunduvasse mustanahaliste artistide lavastusse La Revue nègre. 2. oktoobril 1925 tantsis ta teatri Théâtre des Champs-Élysées laval stseenis Danse sauvage Charlestoni ja menu tuli kohe. Pariis pakkus võimalusi, mida rassiliselt eraldatud Ameerika oli temalt keelanud, ning kooritantsijast sai peaesineja. Kaks aastat hiljem esines ta teatris Folies Bergère; 1931. aastaks seostati temaga kõige enam laulu „J’ai deux amours“.

Muusika ja tuntumad lood

1935.–36. aastal naasis ta Ameerika publiku ette, kuid pettus ning läks tagasi Prantsusmaale. 1937. aastal abiellus ta Jean Lioniga ja sai Prantsuse kodakondsuse, jäädes ka Ameerika kodanikuks. Sellest ajast oli ta avalikult mõlemat: sünnilt ameeriklane, omal valikul prantslane.

Edu ja tunnustus

Sõja puhkedes kasutas Baker oma kuulsust kattena. Prantsuse vastuluure juht Jacques Abtey värbas ta diplomaatilistest ringkondadest teavet koguma; ringreisidel kandis ta aruandeid ja fotosid rõivaste all ning peitis šifreeritud dokumendid noodilehtede vahele. Põhja-Aafrikas annetas ta oma esinemistasud Prantsuse armeele ning astus 1944. aastal nooremleitnandina Vaba Prantsusmaa õhujõudude naiste abiteenistusse. Prantsusmaa autasustas teda 1946. aastal Vastupanumedaliga ja 1961. aastal Auleegioni ordenimärgiga.

Pärast sõda võitles ta Ameerika Ühendriikides segregatsiooni vastu ja keeldus esinemast saalides, kus publik oli nahavärvi järgi lahutatud. 1963. aasta Washingtoni marsil oli ta üks väheseid kõneleda lubatud naisi; ta kutsus rahvast edasi minema ning kinnitas, et sel teel ei saa eksida ja kogu maailm toetab neid. Pariisi staar pöördus nüüd Ameerika poole nii veterani kui ka aktivistina.

Mis sai edasi

Lossis Château des Milandes lõid Baker ja Jo Bouillon perekonna „Rainbow Tribe“ ning lapsendasid alates 1955. aastast kaksteist eri päritolu last. Suure pere ülalpidamine neelas Bakeri varanduse; mõis müüdi 1968. aastal ning järgmisel aastal lahkus ta sealt. Ometi jätkas ta esinemist. 1975. aasta aprillis tähistas ta teatris Bobino tagasivaatelise kavaga oma viitkümmend lava-aastat; mõni päev hiljem suri ta kuuekümne kaheksa aastaselt ja talle osutati sõjaväelisi auavaldusi. 30. novembril 2021 sai temast kuues naine ja esimene mustanahaline naine, kes võeti vastu Prantsusmaa Panthéoni.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 03.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada