Kuidas alustati

Feliciano sündis pimedana Puerto Ricos Lareses ja kolis viieaastaselt koos perega New Yorki. Pilli õppis ta heliplaatide järgi — kõigepealt kontsertiinat, seejärel kitarri, mida ta harjutas vahel neliteist tundi päevas. Seitsmeteistkümneaastaselt, kui isa jäi töötuks, lahkus ta koolist ja hakkas Greenwich Village’i kohvikutes kübaraga annetusi koguma. RCA juht Jack Sommer tuli prooviesinemisele kuulama triot, kus Feliciano mängis, kuid sõlmis lepingu hoopis noore solistiga.

Tuntuks saamine

Tema esimene suurem läbimurre saabus hispaania, mitte inglise keeles. Pärast 1966. aasta ülesastumist Argentinas Mar del Plata festivalil palusid RCA töötajad tal jääda ja salvestada; Feliciano pakkus välja lapsepõlvest tuttavad boolerod. „Poquita Fe“ ja „Usted“ tegid temast ladinamuusika turu tähe. Produtsent Rick Jarrard kujundas seejärel 1968. aasta albumi „Feliciano!“ tema akustilise klubikava põhjal. Plaadifirma kahtles ebatavalises kõlas, kuid Feliciano ütles hiljem, et just lugu Light My Fire pani ta karjäärile hoo sisse; album tõi talle neli Grammy nominatsiooni.

Muusika ja tuntumad lood

Tema käekiri ei ole truudus ühele žanrile, vaid tuttava ümberkujundamine. Hispaaniakeelsetes boolerodes ühendas ta akustilise kitarri džässifraaside ja New Yorgis omandatud Ameerika rokiga; inglise keeles kujundas ta tuttavad poplaulud ümber, kuni need mõjusid isiklikuna. Sama vaistu järgi sündis 1968. aasta World Seriesi 5. mängu eel tema aeglane, ladina džässi mõjutustega versioon loost „The Star-Spangled Banner“. Esitus pälvis nii kiitust kui ka hukkamõistu ning pani kogu riigi arutlema, kui isikupärane tohib hümni tõlgendus olla.

Kaks aastat hiljem sündis üksildustundest tema kõige püsivam originaallugu. Los Angeleses jõulualbumit salvestades igatses ta New Yorgis ja Puerto Ricos elavat peret ja kogu jõulumelu. Ta sidus hispaaniakeelsed pühadesoovid ingliskeelse refrääniga, et inglise keelt mängivad raadiojaamad ei saaks laulust lihtsalt mööda vaadata. Laulu „Feliz Navidad“ tee edetabelites kestis aastakümneid: Hot 100 nimekirja jõudis see esimest korda 1998. aastal ja esikümnesse alles 2020. aastal.

Edu ja tunnustus

Feliciano pöördus ikka ja jälle ladina traditsioonide poole, jäämata nende vangiks. Albumiga „Señor Bolero“ tuli ta 1997. aastal tagasi muusika juurde, mis oli ta kuulsaks teinud; „Señor Bachata!“ võitis 2008. aastal Ladina Grammy ja 2009. aastal Grammy. Tema 2021. aasta National Medal of Artsi puhul võttis National Endowment for the Arts karjääri ulatuse kokku: üle kuuekümne tegevusaasta, kuuskümmend albumit ja kuussada laulu.

Mis sai edasi

Vana haav paranes lõpuks. 2018. aastal, viiskümmend aastat pärast World Seriesi hümniesitust, naasis Feliciano Michigani järjekordsele Tigersi ja Cardinalsi mängule. Seekord võttis publik sama esituse vastu aplausiga.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 03.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada