Joost Klein sündis 10. novembril 1997 Leeuwardenis ja kasvas üles Friisimaa külas Britsumis. 2008. aastal hakkas ta nime EenhoornJoost all avaldama loomingulisi videoid, kus segunesid sketšid, minidokumentaalid ja taotluslik absurd. Enne kui muusikast sai tema põhitöö, oli kanal kogunud umbes 200 000 tellijat. Tema isa suri vähki, kui Joost oli kaheteistkümneaastane, ja aasta hiljem kaotas ta ka ema; seejärel hakkasid tema eest hoolitsema vanem vend ja vanem õde. Ta meenutas hiljem, et internet oli tema ainus väljapääs.

2016. aastal hakkas ta keskenduma muusikale ja avaldas EP „Dakloos“. 2017. aastal ilmus Madalmaade hiphopiplaadifirma TopNotch kaudu „Scandinavian Boy“, kuid koostöö lõppes järgmisel aastal ning Klein asutas oma plaadifirma Albino Sports. Iseseisvus sobis artistile, kelle looming eiras juba siis selgeid piire: elektrooniline räpp, happy hardcore, poppunk, kõneldud tekst, sämplid ja arvutiga moonutatud hääled võisid kõik mahtuda samasse kontserti.

2022. aasta album „Fryslân“, mis sündis tihedas koostöös produtsent Tantu Beatsiga, teravdas Kleini loomingule omast vastandust. Tormakad naljad ja halastamatud tantsurütmid seisavad kõrvuti tavapäratult otsekoheste kirjeldustega leinast ning vaimse tervise abi saamise raskustest. VPRO-le ütles ta, et soovis oma kontsertidel pakkuda kuuluvustunnet, millest ise oli puudust tundnud – kohta, kus autsaiderid on teretulnud. Album ei jäänud valu talletamise juurde: laval said haavatavus ja ühine vabanemistunne sama etteaste osaks.

Kleini publik kasvas peagi üle keelepiiride. Koos Ski Aggu ja Otto Waalkesiga salvestatud „Friesenjung“ jõudis 2023. aastal Saksamaal, Šveitsis ja Austrias esikohale. Seejärel valis AVROTROS ta looga „Europapa“ 2024. aasta Eurovisioonile Madalmaid esindama. Ta kõrvaldati võistluselt mõni tund enne finaali pärast lava taga toimunud vahejuhtumit. Rootsi prokuratuur lõpetas uurimise augustis ja märkis, et tõendada ei õnnestunud ei seda, et tema tegevus oleks suutnud tekitada tõsist hirmu, ega sellist kavatsust.

2025. aasta kevadeks oli Klein juhtunule vastanud albumiga „Unity“ ning 18 peatuse ja 35 000 piletiga turneega, mis hõlmas väljamüüdud kontserte Londonis ja Los Angeleses. Ta nimetas edu endiselt kõrvalsaaduseks, mitte valemiks, ning ütles, et teeb seda, mida ise kuulda tahab. Sama tempo, huumori ja kurbuse segu kandus ka 2026. aastasse: „Unity“ järel ilmus album „Kleinkunst“ ning maailmaturnee viis Kleini Euroopasse, Uus-Meremaale ja Austraaliasse.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga34 allikatKontrollitud 21.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada