Kuidas alustati

St. Louisis kasvanud Hartford puutus vanemate kaudu maast madalast kokku ruuttantsuga. Viieteistaastaselt kuulis ta Flatt & Scruggsi kontserti ning teda köitsid Earl Scruggsi bandžo- ja Benny Martini viiulimäng. Kohalik viiuldaja Gene Goforth aitas tal mänguoskust arendada. Pärast tööd kohalikes ansamblites ja raadios kolis ta 1965. aastal Nashville'i.

Tuntuks saamine

Tema salvestatud „Gentle On My Mind“ ilmus 1967. aastal ning peagi salvestas laulu ka Glen Campbell. 1968. aastal tõi laul Hartfordile kaks Grammyt, ühe folgiesituse ning teise kantrilaulu kirjutamise eest. Laulu edu vabastas ta vajadusest teha iga muusikaline otsus elatise teenimise nimel. Televisioon tõi talle uusi kuulajaid: temast sai Smothers Brothersi saate ja „The Glen Campbell Goodtime Hour“ püsikülaline ning kaastegija.

Muusika ja tuntumad lood

1971. aasta albumil „Aereo-Plain“ ühendas ta traditsioonilise mängutehnika ja julguse lauludega katsetada. Tema koostööpartnerite seas olid Vassar Clements, Norman Blake ja Tut Taylor. Sam Bush nimetas albumit hiljem üheks newgrass'i aluseks. Hartford tegi koostööd ka imetletud viiuldaja Benny Martiniga ning aitas teha salvestisi, mis viisid vanema põlvkonna pillimehed kokku uute muusikakaaslastega.

1976. aastal salvestatud sooloalbum „Mark Twang“ jäädvustas tema muusika teise külje: bandžo, viiuli ja jalgadega löödud rütmid. Laval tantsis ta vineerplaadil, mille heli võimendati. Oma lähenemist selgitades ütles Hartford 1985. aasta intervjuus: „Kui ma üksi esinen, tegutsen ikka nagu bänd.“ Alates 1973. aastast töötas ta suviti ka Julia Belle Swaini lootsina.

Mis sai edasi

Ken Burnsi 1990. aasta dokumentaalsarjas „The Civil War“ kõlasid tema hääl ja muusika. Ta jätkas katsetamist: 1999. aasta albumil „Retrograss“ mängis ta koos David Grismani ja Mike Seegeriga bluegrass'i-, folgi-, roki- ja popilugusid vanades rahvamuusikastiilides. Ta osales ka filmi „O Brother, Where Art Thou?“ heliriba tegemisel; see tõi talle veel ühe Grammy, mis anti üle 2002. aastal.

Mitte-Hodgkini lümfoom sundis teda viimaks esinemisest loobuma; ta suri 4. juunil 2001. Tema laulude juurde pöördusid teised muusikud üha tagasi. 2022. aastal avaldas Sam Bush albumi „Radio John: Songs of John Hartford“, millel mängis peaaegu kõiki pille ise ning tõi oma ansambli kokku plaadi lõpus kõlavaks austusavalduseks. Ka Hartfordi arhiiv pakkus jätkuvalt muusikat: „Julia Belle: The John Hartford Fiddle Tune Project, Vol. 2“ koondas tema viiulipalade uusi salvestisi ja tema laulude kavereid.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 03.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada