James Travis Reeves kasvas üles Panola maakonna maapiirkonnas ja oli peres üheksast lapsest noorim. Tema isa suri, kui Jim oli alles imik, ning kaheteistkümneaastaselt laulis ta juba, mängis kohalikel tantsuõhtutel kitarri ja esines ansambliga Shreveporti raadios. Esimese elukutsena paistis hoopis pesapall: University of Texase stipendium viis ta madalamasse liigasse mängima. Kuna ta ei läbinud sõjaajal arstlikku kontrolli, töötas ta sõjaväeteenistuse asemel lühikest aega keevitajana. Jalavigastus lõpetas tema pesapallurikarjääri ning 1947. aastaks töötas ta Ida-Texase raadios. Seal ootas teda ka mikrofon: diktoritöö võimaldas tal ühtlasi oma kohalikke esinemisi reklaamida.

Tema plaadikarjäär algas ettevaatlikult. Pärast üht varast Houstonis salvestatud plaati sõlmis ta 1952. aastal lepingu Abbott Recordsiga. „Mexican Joe“ viis ta mõjuka raadiojaama KWKH ja selle saate Louisiana Hayride juurde. Esimesed RCA salvestised tõid ta 1955. aasta oktoobris Grand Ole Oprysse. Kõlapilt oli veel kantrilikult kare ja lavariided endiselt kauboistiilis.

Otsustav muutus käis peaaegu vastu sellele, mida lavalauljalt oodati: Reeves laulis oma sooja baritoniga madalamas registris ja mikrofoni lähedal. 1957. aastal tegi „Four Walls“ sellest koos produtsent Chet Atkinsiga kujundatud lähedasest laulumaneerist hiti: kantriedetabelis esikoht, popiedetabelis üheteistkümnes koht. Spordipintsakud, viigipüksid ja vahel ka smokingid asendasid vesternikostüümi. 1964. aasta juulis ütles Reeves, et tema teada polnud ta stiili teadlikult üldse muutnud.

Publik kuulis sellegipoolest uut tüüpi kantritähte. „He’ll Have to Go“ sai aastatel 1959–60 miljonimüügi saavutanud hitiks, tõusis USA kantriedetabelis esikohale ja popiedetabelis teisele kohale. Euroopa publik oli teda näinud juba RCA 1957. aasta turneel; 1962. aastal järgnes Lõuna-Aafrika ning seejärel veel reisid Suurbritanniasse, Iirimaale ja Mandri-Euroopasse.

31. juulil 1964 hukkusid Reeves ja pianist Dean Manuel, kui Reevesi juhitud eralennuk Nashville'i lähedal alla kukkus. Tema muusika jõudis kuulajateni ka pärast seda. „Distant Drums“ tõusis 1966. aastal Suurbritannias esikohale ja püsis seal viis nädalat; 1967. aastal võeti ta vastu Country Music Hall of Fame'i ning tema salvestised jõudsid veel aastaid edetabelitesse. Kaks suve pärast lennuõnnetust hoidis Suurbritannia esikohta needsamad viis nädalat just see madal, mikrofoni lähedalt kõlav hääl.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga34 allikatKontrollitud 27.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada