Jess Moskaluke
Jess Moskaluke tegi kantrilauljana karjääri väikelinnaelu Nashville’i vastu vahetamata. Kui talle öeldi, et tema muusika vajab kantriks liigitumiseks bandžot või viiulit, ammutas ta julgust Shania Twaini vabadusest ületada žanripiire.
Viimati eetris · Kiss Me Quiet (Radio Edit)
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1I'm An Open Road (Radio Edit)Paul Brandt f. Jess Moskaluke2 korda eetrisviimati
- 2Kiss Me Quiet (Radio Edit)1 kord eetrisviimati
Kas teadsid?
- Enne kontserte teevad Moskaluke ja tema muusikud hääle soojaks läbi joogikõrte lauldes.
- Ta asutas koos Saskatchewan Country Music Associationiga Jess Moskaluke Youth Awardi, et toetada noori talente.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Moskaluke hakkas laulma umbes neljateistaastaselt. Ta kasvas üles Saskatchewani väikelinnas, kus elukutselise muusiku karjäär tundus esialgu kujuteldamatu. 2011. aastal võitis ta Big Dog 92.7 ja SaskMusicu korraldatud konkursi Next Big Thing ning seejärel Canadian Country Music Associationi auhinna New Artist Showcase Award. Tema esimene lühialbum ilmus MDM Recordingsi kaudu 2012. aastal. Võimas hääl oli tal olemas, ent ka tõmme popmuusika poole, mis pani teda ikka ja jälle teiste seatud kantripiire proovile panema.
Tuntuks saamine
Tema 2014. aasta debüütalbumilt „Light Up the Night“ pärines singel „Cheap Wine and Cigarettes“, millega ta sai esimeseks Kanada naiskantrilauljaks pärast Shania Twaini, kelle singel pälvis Kanadas plaatinastaatuse. Tunnustus ei piirdunud selle läbimurdega: ta võitis kolmel järjestikusel aastal CCMA aasta naisartisti auhinna ning albumiga „Kiss Me Quiet“ 2017. aasta JUNO parima kantrialbumi eest. 2020. aastal sai loost „Country Girls“ tema esimene esikohahitt Billboardi Canada Country edetabelis.
Muusika ja tuntumad lood
Twain oli talle eeskujuks ka julgusega ületada ühe muusikastiili piire. Moskaluke imetles tema valmisolekut oma kõla uuendada ja pidas popmuusika mõjutusi enda loomingus loomulikuks. Kui nad tegid koos proovi CCMA austusavalduseks, julgustas Twain Moskaluket ja teisi lauljaid toetuma oma tugevustele, selle asemel et algupäraseid esitusi kopeerida.
Kodu oli talle sama tähtis kui muusikaline vabadus. Moskaluke ei andnud järele survele kolida: kontserdireisid viisid teda niigi pere ja sõprade juurest eemale ning vabad päevad tahtis ta veeta koos nendega. Pandeemia ajal takistasid rahvusvahelised reisipiirangud ka tema kavandatud salvestusreisi Nashville’i. Selle tulemusena ilmus 2021. aasta veebruaris album „The Demos“. Sellel kõlav „Mapdot“, austusavaldus väikelinnaelule, andis hiljem inspiratsiooni tema esimeseks üleriigiliseks kontserditurneeks peaesinejana.
Mis sai edasi
2023. aasta lühialbumile „Heartbreaker“ järgnes 2025. aastal avalikumalt trotslik „I Ain't Country“. Moskaluke ütles ajakirjale Atwood Magazine: „Ma ei taha kunagi sama albumit kaks korda välja anda.“ 2026. aasta septembris jõudis käeulatusse teine lapsepõlveunistus: televisioonis üle kantud CCMA auhinnagalal üllatati teda kutsega esineda esimest korda Grand Ole Oprys. Ta langes laval põlvili ja puhkes nutma. Esmaesinemine toimus 29. oktoobril, kui Opry tähistas CCMA viiekümnendat aastapäeva.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga19 allikatKontrollitud 03.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
