Kuidas alustati

Londonis Muswell Hillis üles kasvanud Glynne oli häälekas laps, kes alatasa laulis ja tantsis. Kooli muusikaosakond jättis ta aga korduvalt tähelepanuta ja see murendas tema enesekindlust. Pärast kooli lõpetamist töötas ta muusikamänedžerite juures praktikandina. 21-aastaselt töötas ta kolmel töökohal ja osales artisti arengut toetaval kursusel. Samal ajal kohtus ta 21-aastaselt laulukirjutaja Janée „Jin Jin“ Bennettiga; nende koostöö aitas tal suuna leida. Hiljem vestles Glynne kuus tundi Atlantic Recordsi juhi Max Lousadaga ja sõlmis plaadifirmaga lepingu.

Tuntuks saamine

Esimene suur võimalus tundus talle võõras. Glynne lükkas Clean Banditi kutse laulda „Rather Be“ kaks korda tagasi, sest see oli kellegi teise laul. Kui teda veendi uuesti proovima, otsustas ta, et tähtsam on sisemine veendumus kui loo kuulumine kellelegi teisele, ning kujundas vokaalpartii enda omaks. 2014. aastal jõudsid nii „Rather Be“ kui ka Route 94 lugu „My Love“ Suurbritannia edetabeli tippu ning tutvustasid tema kähedat ja jõulist häält enne, kui paljud kuulajad ta nägu tundsid. 2015. aastal ilmus debüütalbum „I Cry When I Laugh“, mis jõudis samuti esikohale.

Muusika ja tuntumad lood

See album pani paika mustri: ühist vabanemistunnet pakkuv tantsupopp, mille juured olid valusates kogemustes, millest Glynne oli valmis rääkima. Albumi lugusid läbis valus lahkuminek, kuid kaotuse asemel seadis ta keskmesse lootuse. Ta ütles, et album räägib usust iseendasse. „Hold My Hand“ ja „Don't Be So Hard on Yourself“ vormisid selle visa optimismi refräänideks ning tema hääl jättis viimistletud produktsioonile äratuntava isikliku jälje.

Edu ja tunnustus

Kiire edu oli karm. Glynne võitis „Rather Be“ eest Grammy juba enne albumi avaldamist ning temast sai lõpuks esimene Briti naissoost sooloartist, kelle seitse singlit jõudsid Suurbritannia edetabeli tippu; ka tema kaks esimest albumit jõudsid esikohale. 2015. aastal vajas ta pärast hääle ülekoormamist operatsiooni. 2019. aasta tuuri lõpuks oli ta nii kurnatud, et kui pandeemia kõik peatas, ei tahtnud ta mikrofonist midagi teada.

Mis sai edasi

Vaikusest sai lõpu asemel uus algus. Ta oli läbi elanud kaotusi, käinud teraapias ja pettunud üha enam plaadifirma juhtides, kes püüdsid tema järgmisi samme ette kirjutada. 2022. aastal lahkus Glynne Atlanticust, vahetas mänedžmendi ja sõlmis lepingu EMI-ga. Albumil „JESS“ avardas ta kõlapilti säravast tantsupopist kaugemale ning liikus souli, kantrihõngulise roki, disko ja drum and bass’i radadel. Plaaditööstuse kordamisnõude kohta ütles ta, et pole enam seesama inimene, kes oli 10 aastat tagasi. „JESS“ ilmus 26. aprillil 2024, kuus aastat pärast tema eelmist albumit.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 10.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada