Kuidas alustati

Jermaine kasvas üles Indiana osariigis Garys, pere kahe magamistoaga kodus aadressil 2300 Jackson Street, koos kaheksa õe-vennaga. Raha oli vähe ja proovid ei jätnud palju aega koolisõpradega mängimiseks, kuid distsipliin vormis neist tegutseva ansambli: Jermaine laulis Michaeliga vaheldumisi eeslauljana ja mängis ansambli Jackson 5 lavakoosseisus bassi. Hiljem meenutas ta, et nende esimene eesmärk oli lihtsalt olla Four Topsi või Temptationsi moodi.

Tuntuks saamine

Motown tõi vendadele üleriigilise läbimurde, kuid suhe mõranes, kui nad tahtsid loomingus rohkem kaasa rääkida. Jermaine meenutas, kuidas ta jõudis isa tuppa ja leidis sealt Epicule ülemineku lepingud, millele Jackie, Tito, Marlon, Michael ja Randy olid juba alla kirjutanud. Jermaine oma nime ei lisanud. Ta põhjendas seda lojaalsusega, mitte abieluga Berry Gordy tütre Hazeliga: ta oli veendunud, et Motown oli teinud ansambli Jackson 5 edukaks ja väärib seetõttu nende truudust. Hiljem tunnistas ta, et esimene turnee ilma vendadeta oli valus lahusolek.

Muusika ja tuntumad lood

Jermaine oli soolokarjääri alustanud juba ansambli Jackson 5 liikmena; Motowni jäämise järel sai sellest tema töö keskpunkt. Stevie Wonderiga loodud 1980. aasta singel „Let's Get Serious“ tõi talle 1981. aastal Grammy nominatsiooni meesartisti R&B-vokaalesituse kategoorias. Laulmisega ta ei piirdunud: Whitney Houstoni ja Syreeta Wrightiga tegi ta koostööd ka laulukirjutaja, produtsendi ja arranžeerijana. 1985. aastal järgnes veel üks Grammy nominatsioon loole „Tell Me I'm Not Dreamin' (Too Good to Be True)“, kus Jermaine ja Michael taas koos laulsid. Duett Pia Zadoraga „When the Rain Begins to Fall“ sai 1984. aastal samuti rahvusvaheliselt edukaks ja jõudis mitmes Euroopa riigis esikohale.

Edu ja tunnustus

Lahkuminek ei jäänud püsivaks. 1983. aasta telesaate Motown 25 ajaks oli Jermaine Motownist Arista juurde lahkunud ja ametlikult vendadega taasliitunud. 1984. aasta projekt Victory ja sellele järgnenud turnee tõid ta tagasi perega samale lavale; Sony andmetel anti 55 kontserti kokku kahele miljonile inimesele. Samasse kümnendisse mahtusid nii tema tugevaim iseseisev tunnustus kui ka nähtavaim taasühinemine.

Mis sai edasi

Pärast Michaeli surma hakkas Jermaine oma tööd üha enam nägema perekonna loo hoidmisena. 2011. aastal avaldas ta mälestusteraamatu „You Are Not Alone, Michael: Through a Brother's Eyes“ ning suundus seejärel koos Jackie, Tito ja Marloniga Unity turneele, mis oli nende esimene ühine turnee pärast 1984. aastat. Sony 2019. aasta profiili järgi esines ta endiselt eri riikides ning salvestas koos poegade Jaafari ja Jermajestyga. 2026. aastal sai perekonna pärand uue kuju: Jaafar mängis filmis „Michael“ Michaeli rolli ning Jermaine'i mälestusteraamat ilmus uuesti koos filmi käsitleva uue eessõnaga.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 09.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada