Kuidas alustati

Kui Bückeburgi sõjaväemuusikakool sõja tõttu suleti ja õpinguid jätkata ei saanud, naasis Last 1945. aasta aprillis Bremenisse. Esmalt mängis ta klubides klaverit, seejärel kontrabassi ning jõudis aasta lõpus Radio Bremeni tantsuorkestrisse. Seal kujunes tema hilisema töö tuum: ta polnud üksnes muusik, vaid kirjutas ka seadeid, juhatas koos Karl-Heinz Beckeriga ansamblit ja asutas oma keelpilliorkestri. Viiekümnendate algul peeti teda ühtlasi üheks Saksamaa parimaks džässbassistiks.

1955. aastal kolis ta Hamburgi ning mängis NWDR-is ja hiljem NDR-is. Kiired ja leidlikud seaded Freddy Quinnile, Caterina Valentele ja Helmut Zachariasele tõid ta plaadifirma Polydor lähiringi.

Tuntuks saamine

Plaadifirma Polydor sõlmis temaga 1964. aastal plaadistuslepingu ning andis Hansile 1965. aastal ilmunud albumi „Non Stop Dancing“ jaoks rahvusvaheliselt kõlava nime James. Album ühendas populaarsete palade lühiversioonid pikkade pausideta tervikuks; järjestust sidusid tantsurütm ja peomeeleolu. Mõttest kasvas välja sari, mis vormis 1985. aastani popmuusika edetabelilugusid, lööklaule ja omaloomingut aina uuteks popurriideks.

Muusika ja tuntumad lood

Lasti kunst ei seisnenud niivõrd pelgas järelemängimises kui eri põlvkondade muusika vahendamises. Ta ühendas sving-bigbändi kõla biitmuusika, roki ja funkmuusikaga ning andis igale palale voolava, tantsulise pulsi. Oma varaste Beatlesi-seadete kohta märkis ta, et vanemad polnud esialgu arugi saanud, et tantsivad oma pikajuukseliste laste meloodiate järgi. Oma eelise võttis ta lühidalt kokku: ta oli alati teistest pisut ees.

Ühtlasi jätkas ta heliloomingut. Tema enda palade hulka kuuluvad „Games That Lovers Play“, „Happy Heart“ ja „Der einsame Hirte“. Viimane leidis 2003. aastal Quentin Tarantino filmi „Kill Bill: Vol. 1“ kaudu uue publiku.

Edu ja tunnustus

Edukaimal ajal produtseeris Last keskmiselt kaksteist albumit aastas. 1973. aastaks oli ta saanud juba oma sajanda kuldplaadi; kokku pärjati tema müügitulemusi 17 plaatina- ja 208 kuldplaadiga. Alates 1970. aastast tuuritas ta oma nime all peaaegu igal aastal. Eriti Suurbritannias oli orkestril kindel koht: Last astus oma ansambliga Royal Albert Hallis üles rohkem kui 90 korda.

Mis sai edasi

Kui easy listening üheksakümnendatel uuesti moodi läks, leidis Last tee noorema muusikupõlvkonnani. 1999. aastal produtseeris ta koos Fettes Brotiga loo „Ruf mich an“; hiljem osalesid albumil „They Call Me Hansi“ teiste seas Jan Delay ja Herbert Grönemeyer. Veel 2015. aasta kevadel läks ta 86-aastasena hüvastijätuturneele. 9. juunil suri ta Floridas, vaid mõni nädal pärast selle turnee viimast kontserti.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga34 allikatKontrollitud 02.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada