Kuidas alustati

Teismelisena käis ta klubis Golf-Drouot, õppis kitarri mängima ning asutas ansambli El Toro et les Cyclones, mille Vogue võttis 1961. aastal oma lepingusse. Sõjaväeteenistus hajutas ansambli, kuid Dutronc jäi plaadifirmasse: temast sai kunstiline juht, ta juhendas teisi esitajaid ja komponeeris. Juba enne omanimelise karjääri algust levis tema muusika, eeskätt Françoise Hardy salvestatud looga „Le Temps de l'amour“.

Tuntuks saamine

1966. aastal otsis plaadifirma Jacques Lanzmanni tekstile esitajat. Dutronc kirjutas muusika, salvestas proovisalvestuse ja jäi lõpuks ise mikrofoni taha: „Et moi, et moi, et moi“ kujunes tema esimeseks suureks hitiks. Ajakirjas Salut les copains selgitas ta hiljem: „Kuna olin ise plaadifirmas tööl, teadsin täpselt, kelle poole oma soovidega pöörduda ja kellele jalaga tagumikku anda.“ Lanzmanni ja Dutronci koostööst sündis seejärel rida Prantsuse ühiskonna teravaid portreesid, kuni 1968. aastal ilmus „Il est cinq heures, Paris s'éveille“.

Muusika ja tuntumad lood

Tema käekiri põhineb kontrastil: rokimõjuline kitarr, hääl, millel pole kunagi kiire, ja tekstid, mis torkavad mugandumist ilma häält tõstmata. Pärast 1960. aastate suurt hitijada jätkas ta uute autoritega, sealhulgas Serge Gainsbourgiga, ning hakkas ka üksinda kirjutama. Tema viimane soolostuudioalbum „Madame l'existence“ ilmus 2003. aastal ja mitme teksti juures töötas ta taas koos Lanzmanniga.

Edu ja tunnustus

Kino avas talle 1973. aastal teise karjääri. Seejärel tegi Dutronc filme Jean-Luc Godardi, Claude Chabroli, Claude Sautet’ ja Maurice Pialat’ga. Tema osatäitmine Van Goghina Pialat’ filmis tõi talle 1992. aastal parima meesnäitleja Césari; 2005. aastal pälvis ta ka au-Césari. Samal 1992. aastal andis tema lavakarjäärile uue hoo naasmine kontserdipaika Casino de Paris. Järgmine, 2010. aastaks kavandatud viiekümne kontserdiga ringreis pikenes lõpuks kaheksakümne kontserdini.

Mis sai edasi

2014. ja seejärel 2017. aastal ühines ta taas Eddy Mitchelli ja Johnny Hallydayga kolmikus Vieilles Canailles. 2022. aastal läks ta koos poja Thomasega nende esimesele ühisele ringreisile; see lõppes 21. detsembril kontserdipaigas Paris-Bercy ning Jacques eelistas 2023. aastasse pikendamise asemel lõpetada. Samal aastal ilmusid korraga ringreisi kontsertalbum ja tema mälestusteraamat „Et moi, et moi, et moi“. Korsikal oma koju naasnud, võttis ta otsuse ajalehele Le Parisien kokku nii: „Ma ei taha siit enam ära minna. Olen Thomasega juba küllalt ringi reisinud.“

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 25.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada