Kuidas alustati

Jack Willem de Nijs sündis 18. juulil 1941 Tjimahis Bandoengi lähedal. Pere pöördus 1950. aasta lõpus tagasi Hollandisse: esmalt Wouw’ vastuvõtulaagrisse ja sealt Roosendaali. Noorena mängis De Nijs ansamblites The Four Sweeters ja The Losers ning õppis Maastrichti hotellikoolis. Muusika juurde pöördus ta ikka tagasi. 1968. aastal hakkas ta Roosendaalis J.R. Productionsi kaudu rajama karjääri, milles hoidis nii kirjutamise, arranžeerimise kui ka produtseerimise enda käes.

Tuntuks saamine

Kui ta seitsmekümnendate alguses Cannes’is MIDEMi muusikamessil enda lauldud demo „I’m Calling“ välja pakkus, oli salvestis mõeldud teisele esitajale. Talle soovitati hoopis salvestist enam mitte muuta. Singlist sai 1973. aastal tema läbimurre Jack Jersey nime all. Staariseisusest hoidis ta ise distantsi: enda sõnul pidi ta vahel hoogu maha võtma, muidu sünniks hiti asemel kontsert. Ka mikrofoni taga mõtles ta produtsendina.

Muusika ja tuntumad lood

Tema sooja romantilist kantripoppi võrreldi sageli Elvis Presley loominguga. 1974. aastal sõitis Jersey Nashville’i ja salvestas koos Presleyt saatnud laulurühma The Jordanairesiga. Samal ajal töötas ta ka teiste esitajate heaks: Roosendaali produktsioonifirma kaudu kirjutas ja produtseeris ta muu hulgas André Mossile, Nick MacKenziele ning Frank & Mirellale. Albumiga „Asian Dreams“ pöördus ta 1977. aastal nii muusikas kui ka televisioonis taas Indoneesia poole. Kaheksakümnendate alguses andis ta omal käel välja loo „Sri Lanka… My Shangri-La“.

Edu ja tunnustus

Album „In the still of the night“ jõudis 1974. aastal Hollandi albumiedetabelis kolmandale kohale, püsis seal 29 nädalat ja sai plaatinaplaadi. Kaks aastat hiljem jõudis „The best of Jack Jersey“ teisele kohale ja sai samuti plaatinaplaadi. Tunnustust said tema mõlemad rollid: Conamus autasustas 1972. aastal tema loometööd auhinnaga Les plumes d’or ning Veronica kuulutas ta 1976. aastal koos André van Duiniga Hollandi populaarseimaks lauljaks.

Mis sai edasi

Kui suur hitirida hõrenes, valis De Nijs taas iseseisva tee. Oma plaadifirma Goena-Goena kaudu jätkas ta kirjutamist, produtseerimist ja noorte talentide juhendamist; tema panus The Shortsi loosse „Comment ça va“ tõi talle 1983. aastal Conamuse ekspordiauhinna. Ta suri 26. mail 1997 Roosendaalis 55-aastasena. Sünni 82. aastapäeval 2023. aastal tehti tema kataloog voogedastusteenustes taas laialdaselt kättesaadavaks.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 30.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada