Kuidas alustati

Jaan Sööt sündis 26. septembril 1964. Esimest korda jõudis ta laiema avalikkuse ette ansambliga Pantokraator. Ansambli 1983. aasta koosseisus Sööti veel ei olnud; ta kuulus 1985.–1986. aasta koosseisu flöödi-, kitarri- ja klahvpillimängijana. Bänd ühendas keerulise progeroki teatraalsete vaatemängudega, sai 1985. aastal tuntuks festivalil Tartu Sügis ning tõi samal aastal lavale rokklavastuse „Merikajakas“.

Kitarri õppis ta suuresti omal käel. Hiljem nimetas Sööt oma õpetajaks Jüri Rosenfeldi, kes viis noori muusikuid 1980. aastate keskel Riia ja Leedu põrandaalustele bluusi- ning džässifestivalidele. Seal avanes koolibändist tulnud kitarristile hoopis laiem muusikamaailm.

Tuntuks saamine

1991. aastal lahkus Sööt Pantokraatorist ja asutas Jääääre. Ansambel astus esimest korda avalikkuse ette 20. jaanuaril 1991 Tartus Kassioru baaris ning sai tuntuks lüürilise elunägemise ja loomuliku kõlapildiga. Esimene tegutsemisjärk kestis 1994. aasta septembrini. Sööt meenutas hiljem, et otsustas oma sünnipäeval pärast Jaapani tuuri Jäääärega pausi teha.

1996. aastal kolis ta tagasi Tartusse ja liitus inBoileriga; tema tulekuga sai koosseis nimeks Jääboiler. 1998. aastal tekkis mõte Jäääär uuesti kokku tuua ning valmis album „Tartu väike puust linn“. Mõlemad ansamblid tegutsesid mõnda aega paralleelselt, kuni Sööt lahkus Jääboilerist 2000. aastate alguses.

Muusika ja tuntumad lood

Söödi jaoks ei sünni laul teooriast, vaid sisemisest äratundmisest. Ta on kirjeldanud oma tööviisi nii: „Viis tuleb lõppkokkuvõttes tervikuna.“ Mõnikord tulevad viisiga kaasa sõnad, teinekord kirjutab need mõni hea sõber; tema hinnangul jaguneb viisi ja sõnade osakaal loomingus umbes pooleks.

Kõlavärvi otsib ta ka pillist. Klaveril sündinud lugusid ei kipu Sööt kitarrile ümber seadma, sest nende meloodiajoonised ja harmooniad on teistsugused. Iiri muusikast leidis ta DADGAD-häälestuse, mis annab burdoonse kõla ja võimaldab ühe pilliga meeleolu järsult vahetada.

Edu ja tunnustus

Jääääre 2009. aasta album „Pojaga restoranis“ tõi ansamblile 2010. aastal Eesti kuldplaadi; Sööt hoiab seda oma muusikatoa seinal. Pärast seda on Jääääre põhituumik püsinud valdavalt neljaliikmelisena, ehkki salvestustele ja kontsertidele on kutsutud ka külalismuusikuid.

Mis sai edasi

2024. aasta septembris tähistas Sööt 60. sünnipäeva. Samal aastal pälvis ta Valgetähe teenetemärgi. Selleks ajaks oli ta elanud kümme aastat Lääne maakonnas Tuksi külas ning seostas oma kasvanud tasakaalukust maaelu rahuga. Ta tunnistas, et muusikategemist on iga kümnendiga vähemaks jäänud, kuid ilma pillita ta ei saa: 2024. aastal ütles ta, et sellist nädalat, mil ta üldse pilli kätte ei võta, ette ei tule.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 27.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada