Joala alustas 1966. aastal ansamblis Kristallid flöödimängija ja lauljana ning liitus 1968. aastal Virmalistega. Noore muusiku tee polnud sirge soolokarjäär: biitansamblid, basskitarr, flööt ja rahvusvahelised lauluvõistlused kujundasid laulja, kes suutis hiljem liikuda roki ja orkestreeritud estraadi vahel.

1970. aastate festivalivõidud tõid talle tuntust ka väljaspool Eestit, kuid suur üleliiduline läbimurre tuli 1978. aasta telefilmiga „31. juuni“. Samal perioodil algas koostöö Radariga. Staadionikontserdid ja kesktelevisioon tegid temast ühe vähestest Eesti lauljatest, keda teati üle kogu Nõukogude Liidu.

„Suveöö“, „Na-na, naa-naa“, „Päikesemaa“ ja „Suvehari südalinnas“ näitavad heledat popikülge; venekeelsed filmilaulud ja Radari nõudlikumad seaded avavad teise mõõtme. Joala täpne intonatsioon ja kõrge register lubasid tal laulda nii kitarribändi kui ka suure orkestri kohal, ilma et hääl kaotaks isikupära.

1970. aastate võidud ja staadionitäied ei ole kuulajate mälust kadunud: 2020. aasta Eesti roki küsitlus asetas Joala parimate meeslauljate seas teisele kohale ja valis „Unustuse jõel“ parimaks vokaalesituseks.

Eesti kuulaja jaoks on Joala korraga kodune raadiohääl ja näide sellest, kui kaugele võis siinne artist suletud Nõukogude süsteemis jõuda. Hiljem tegutses ta õpetaja ja produtsendina, aidates kujundada uusi lauljaid ka siis, kui ise enam suurtel lavadel ei esinenud.

Jaak Joala suri 25. septembril 2014. Tema pärandi eest hoolitsevad tema nimeline sihtasutus ja plaadisari, mis toob eri perioodide salvestised uuesti kuulajateni.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga3 allikatKontrollitud 03.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada