Kuidas alustati

Šerfezi kasvas üles Zagrebis Maksimiris ja nägi noorena oma tulevikku esialgu spordis. Jalgpalli vahetas ta tennise vastu pärast seda, kui oli seitsmeteistaastasena maalrina Šalata spordiväljaku aia ära värvinud: treener Karlo Fridrich premeeris teda tennisemänguga. Juba kahe aasta pärast oli Šerfezi Horvaatias kolmandal kohal ning võitis 1956. aastal Mladosti liikmena Opatija rahvusvahelised meistrivõistlused.

Samal ajal laulis ta kooli kultuuriseltsis ja harrastusansamblis Do-Re-Mi. 1956. aastal võitis ta võistluse „Prvi pljesak“ meeste arvestuses, kuid esimene festivaliesinemine suure orkestriga ei avanud talle veel kõiki uksi: mõnda aega tunnustati teda hea kontserdilauljana, ent tema häält ei peetud plaadistamiseks sobivaks.

Tuntuks saamine

Pärast sõjaväeteenistust otsustas ta naljatlevatest ja sisutühjadest festivalilauludest loobuda. Kui Zagrebi raadiojaam vastas, et salvestamiseks pole raha, pakkus ta end honorarita tööle ja võttis riski enda kanda. Helilooja Nikica Kalogjera nõuandel leidis ta noore ansambli Crveni koralji ning harjutas uue materjali põhjalikult sisse. Salvestusest „Ruže su crvene“ sai tema esimene kuldplaat; sellele järgnes veel neli plaati, mida igaüht müüdi üle 100 000 eksemplari, ja kaks, mida müüdi üle 50 000 eksemplari. Äraütlemise saanud laulja võitles end ise stuudiosse.

Muusika ja tuntumad lood

Tema repertuaari kujundasid heliloojad Kalogjera ja Ivica Krajač ning Šerfezi ise eelistas lihtsaid romantilisi viise ja igapäevaseid tundeid. Oma populaarsuse pärast ta ei vabandanud: lihunike, kolmanda vahetuse tööliste ja muu väsinud publiku kohta ütles ta, et laulab neile, mitte lihtsalt ajaviiteks. Laul pidi neile hingetõmbeaega pakkuma. Püsima jäänud salvestiste seas olid „Marija Elena“ ja „Suze liju plave oči“.

1972. aastast esines ta regulaarselt duetis Ljupka Dimitrovskaga. Nende koostöö kestis peaaegu Šerfezi elu lõpuni ja tõi tema laulmisse uue külje: ühe hääle esiletõstmise asemel kõlas kahe hääle õrn dialoog.

Edu ja tunnustus

Kõige suurema välispublikuni jõudis Šerfezi Nõukogude Liidus. 1964. aasta septembris esines ta populaarses telesaates „Ogonjok“, mida vaatas toonastel andmetel 40 miljonit inimest; kaks aastat hiljem laulis ta Moskva spordipalees 20 000 kuulajale. Turneed viisid teda ka Saksamaale, Tšehhoslovakkiasse ja Ameerika Ühendriikidesse ning Zagrebi meelelahutajast sai tuntud nägu kaugel väljaspool oma keeleruumi.

Ta töötas peaaegu kuni surmani 29. mail 2004. Mõni päev varem andis ta Dubrovnikus oma viimase kontserdi ning valmistas koos kaastöötajatega veel ette vanade hittide uusi salvestisi ja sügisest turneed Dimitrovskaga.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga26 allikatKontrollitud 04.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada