Kuidas alustati

Ivar Vigla sündis 16. veebruaril 1962 Muhumaal, lõpetas Orissaare keskkooli ja 1985. aastal Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala. Ülikooliaastad ei möödunud ainult loengutes: ta oli ansambli Vahe solist, mängis kitarri ja kirjutas laule. Kaasõppur Indrek Ude meenutas, kuidas Vigla istus peol tantsimise asemel bändi kuulama, eristas bassi ja trummi ning otsustas siis, et võib minna. Muusika oli talle juba toona materjal, mida lahti võtta, mitte pelgalt taust. Mart Juure meenutuse järgi meenutas Vigla ühikatuba pigem härrasmeeste klubi kui boheemlaspesa: põrandal olid vaibad, joodikuid sisse ei lastud ning ukse ees seisis kahe tugitooliga suitsetamisnurk.

Tuntuks saamine

Pärast ülikooli läks ta Eesti Raadiosse ning hakkas seal tegema saadet „Tere hommikust, põllumehed!“. Ta juhtis koos Vahur Kersnaga ETV „Noortestuudio pärastlõunat“, kus näidati esimest korda Eesti televisioonis lääne muusikavideoid. Kaamera ees töötamine oli talle algul harjumatu: ta soris paberites ja unustas nimesid. Jüri Piheli meenutuse järgi õppis Vigla kiiresti ja leidis Vahur Kersna varjust vaatajani oma tee. „Ivar Vigla sou“ sidus muusika, paroodia ja vaatajat kaasava nalja. 1991. aasta veebruaris põhjustas saates esitatud libauudis Soome 100-margaste rahatähtede kehtetuks kuulutamisest rahavahetuspaanika.

Muusika ja tuntumad lood

Vahe repertuaaris põimusid laenatud viisid, eesti tekst ja Vigla enda kirjutatud materjal. Ta eestindas Juice Leskineni laulu „Eesti, Eesti, külamehe Eesti“; Mart Juur on nimetanud Vahe tuntumate palade seas ka Juhan Viidingu tekstile loodud „Helsingin Sanomat“. Kõige kaugemale levis siiski mänguline „Leelo-leelo“: vana-aastaõhtu telesõus muutis Vigla selle tuhandete inimeste ühiseks aknahüüuks. Hiljem jõudis fraas õppetekstidesse näitena popkultuurist pärinevast, iseseisva elu saanud väljendist.

Mis sai edasi

Kaheksakümnendate lava- ja kaamerategija liikus hiljem üha enam kaadri taha. Aastatel 1993–1994 oli ta Raadio Topi peatoimetaja ja saatejuht, aastatel 1998–2000 tegi „Wigla show’d“, seejärel produtseeris „Wremjat“ ning oli 2004. aastal alanud „Reporteri“ juures esimesest saatest peale. „Wremja“ kirjutaja Mart Juur meenutas, et meeskond kohtus Viglaga heal juhul kord kuus: tema hoidis masinavärgi töös, ise pidevalt esiplaanile astumata. Endast rääkida ta seejuures ei tahtnud. Kui Äripäev 2007. aastal intervjuud palus, ütles Vigla: „Otsige endale mõni muu inimene, huvitavam.“ 2024. aasta Saaremaa Teataja nimetas teda endiselt „Reporteri“ produtsendiks ja meenutas, et just Vigla otsis 2018. aastal Saarte Hääle kaudu kohalikku videopartnerit. 2024. aastaks oli too videoreporter jäädvustanud juba üle 420 Saaremaa sündmuse.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 20.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada