Iiris Vesik
Kui Iiris Vesik 15-aastaselt lauluvõistlusel „Tähtede laul“ oma vanuserühma võitis, oli tal seljataga juba seitse aastat muusikakooli. Aasta hiljem viis Riine Pajusaare „Ice-Cold Story“ ta Eurolaulu teiseks, kuid 2013. aastal kolis ta Londonisse Goldsmithsi kolledžisse popmuusikat õppima.
Viimati eetris · Ice-Cold Story
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Ice-Cold Story3 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Iiris andis 2013. aasta nukufilmis „Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu“ hääle peaosalisele Lisa Limonele.
- „Tigerheadi“ video tõi Iirisele 2014. aasta Eesti Muusikaauhindadel aasta muusikavideo tiitli.
- 2011. aastal oli Iiris Tallinnas ansambli Thirty Seconds to Mars soojendusesineja.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Iiris õppis seitse aastat flööti, plokkflööti ja klaverit ning astus „Tähtede laulul“ esimest korda üles juba üheksa-aastaselt. 2007. aastal jõudis ta ka saate „Kaks takti ette“ finaali. Eurolaulule järgnenud 2008. aastal kohtus ta Rockhouse'i stuudios produtsent Ago Teppandiga. Nende loominguline klapp viis ühise materjali ehitamiseni; kontserdipakkumiste lisandudes kasvas sellest 2009. aasta lõpus välja Iirise esimene esinemiskoosseis. Pärast Westholmi gümnaasiumi lõpetamist 2010. aastal sai ta esimest korda kogu tähelepanu ansamblile pühendada.
Tuntuks saamine
2010. aastal pälvis „Gummybear“ Tallinn Music Weeki demokuulamisel rahvusvaheliste talendiotsijate peaaegu üksmeelse heakskiidu ning Iiris sai samal festivalil Skype'i maailmavallutuse auhinna. 2011. aasta juunis sõlmis ta lepingu EMI-ga ja 2012. aasta märtsis ilmus debüütalbum „The Magic Gift Box“. Selle unenäolise elektropopi eest võitis ta 2013. aasta Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartisti tiitli. Vahepeal jõudis ta esineda Berliini Popkommil, Positivusel, Provinssirockil ja Eurosonicul. Plaadi mõtet selgitas ta ise nii: „Muusika on minu jaoks maagiline.“
Muusika ja tuntumad lood
Iirise kõrge ja äratuntav hääl on liikunud elektropopist orkestraalsema ja hiljem atmosfäärilise dream-pop'ini. 2013. aastal esitas ta Ülo Kriguli ja Kristiina Ehini talle loodud „Luigeluulinna“, kuid samal sügisel lahkus Eestist, et õppida Goldsmithsi kolledžis popmuusikat. Londonis sündis 2016. aasta lühialbum „Hope“, mille ta tegi Max Doohaniga. Laval olemise kohta ütles Iiris ERR-ile: „Igasse laulu tuleb sisse minna.“
Mis sai edasi
Soolokarjääri järgmine pööre tuli nurjumisest. Iiris rääkis 2023. aastal, et tal oli 2017.–2018. aastal valmis album, mida ta ei avaldanud; see valus loominguline lõpp õpetas talle, et lauludel on oma aeg. Selle asemel sündis Night Tapes, mille ta moodustas Londonis majakaaslaste Max Doohani ja Sam Richardsiga. Hilisõhtused kodused jämmid kasvasid kolmeliikmeliseks bändiks, kus kõik kirjutavad, produtseerivad ja vahetavad pille.
Night Tapes sõlmis 2022. aastal lepingu Nettwerkiga ning Iirise hääl jõudis tema soolopopi juurest rahvusvahelistele dream-pop'i lavadele. 2026. aasta suve nimetas Iiris bändi esimeseks suureks festivalisuveks; pärast Euroopa ja Ameerika esinemisi valmistus trio kirjutama uut albumit. Debüütalbum „portals//polarities“ ühendab kassetihelid ja eri paikades kogutud välisalvestused, sealhulgas Eesti soode hääled. 24. juulil 2026 ilmus plaadi laiendatud väljaanne.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 20.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
