Hugh Moore
Põhja-Carolina pillimeestega tehtud bandžoalbumist sai vaid üks peatükk Hugh Moore’i muusikaelus. Hiljem sidus ta omavahel bluegrass’i vanameistrid, kodustuudio oskusteabe ja aastakümneid hiljem eri kodudes salvestavad muusikud.
Viimati eetris · Hello City Limits
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Hello City Limits2 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Moore ja tema naine Linda elasid neli aastat oma purjekal Wild Goose ning külastasid 28 riiki.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Moore ei kasvanud üles peres, kus oleks muusikaga tegeldud. Teismeea keskpaigas kuulis ta kogumikul „A Bushel of Banjos“ Earl Scruggsi ja palus kohe vanematelt bandžot. Cary linnas Tom Garrenilt saadud tunnid avasid talle viiekeelse bandžo maailma, mis kujundas nii tema mängu kui ka tööd stuudioklaasi taga.
Folkwaysi albumil „Hello City Limits“ tegi Moore koostööd kitarristi ja laulja Roby Huffmani ning ansambliga Bluegrass Cutups. 1986. aastal ilmunud album ühendas kaheksa vokaallugu ja kaks instrumentaalpala ning Moore mängis bandžot ja laulis põhivokaali. Plaadi kaaskirjas sõnastas ta eesmärgi lihtsalt: „Salvestasime suurepäraseid lugusid koos suurepäraste muusikutega Põhja-Carolina traditsiooni vaimus.“
Muusika ja tuntumad lood
Moore’i roll laienes peagi ansambli eestvedajast kaugemale. Tema Durhamis algatatud kontserdisari Original Music Showcase viis ta kokku viiuldaja ja laulja Benny Martiniga. Seejärel asutasid Moore ja tema naine Linda plaadifirma OMS Records ning rajasid oma Raleigh’s asuvasse koju stuudio. Ettevõte andis kahekümne aasta jooksul välja 18 plaati ning töötas selliste veteranidega nagu Martin, Vassar Clements, Josh Graves, Bobby Osborne ja Jesse McReynolds.
Üks produktsioon näitab, millise võrgustiku ta oli loonud. OMS Recordsi 2000. aasta salvestisel „Act Naturally“ laulis laulukirjutaja Johnny Russell koos Buck Owensiga, Marty Stuart mängis mandoliini, Benny Martin viiulit ja Earl Scruggs bandžot. Ettevõte lõpetas uute CD-de väljaandmise suuresti 2006. aasta paiku, sest voogedastus muutis selle ärimudeli raskesti jätkusuutlikuks. 2009. aasta paiku moodustas Moore koos basskitarrist Zack Mondryga ansambli Rye Mountain Boys, mis süvenes teadlikult Bill Monroe, Flatti ja Scruggsi ning Stanley Brothersi klassikalisse kõlapilti.
Mis sai edasi
Vaikne stuudio sai COVID-19 liikumispiirangute ajal uue otstarbe. Selleks ajaks pensionile jäänud varahaldur Moore hakkas eri muusikute kodustuudiotes salvestatud esitusi kokku panema. Ta salvestas aluspartiid ja jättis pillisoolodele ruumi ning koondas seejärel muusikute partiid kogu Põhja-Ameerikast. Esimese projekti „Never Ending Song of Love“ valmimine kestis kaks kuud ja see ilmus 2020. aasta aprillis OMS Recordsi YouTube’i kanalil.
Katsetest kasvasid välja jagatud ekraanil kokku pandud ansambliesitused ning lõpuks ühemeheesitus, mille ta filmis oma sadamasillalt avaneva vaate taustal. Ta mängis kitarri, bandžot, mandoliini ja bassi, laulis kolmehäälset harmooniat ning monteeris palad ise kokku. Tehnika muutis tööviisi, kuid mitte tema ajendit. Bluegrass Todayle ütles Moore: „Eesmärk oli teha sõpradega head muusikat.“ 2026. aastal andis ta OMS Recordsi alt välja albumi „What the Strings Remember“.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga21 allikatKontrollitud 28.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
