Helin-Mari Arder kasvas muusikute peres: isa Jaan Arder laulis muu hulgas Apelsinis ja Hortus Musicuses, ema Lembi Arder oli muusikaõpetaja. Tema enda tee algas klassikalise muusika ja viiuliõpingutega; džässlauluni jõudis ta Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis Mare Väljataga juhendamisel. Hiljem õppis ta Helsingis pop-jazzlaulu ja muusikaõpetust; varasemad keeleõpingud Tartu Ülikoolis on aidanud tal laulda prantsuse, portugali ja itaalia keeles.

2001. aasta kevadel sündis Helin-Mari Arderi trio. Kitarristi ja trompetisti Teet Raigi ning kontrabassisti Ara Yaralyaniga võitis ta Nõmme noorte džässlauljate võistluse ja pääses esinema Pori Jazzile. Järgnenud konkurssidel jõudis ta korduvalt esikolmikusse või poolfinaali, sealhulgas Brüsseli rahvusvahelisel džässlauljate võistlusel, Montreux' vokaalikonkursil ja Estvokaalil. Esimene album „Hetk vaikust“ ilmus 2003. aasta lõpus ning selle repertuaar sidus Eesti levimuusika autorid väikese akustilise koosseisu kõlaga.

Arderi käekirja üks põhijooni on olnud põhjamaise keele ja Brasiilia rütmi ühendamine. Ta on öelnud, et eesti keel ja põhjamaine stiil sobivad bossanovaga hästi kokku; aeglaste bossade kõrval on tema kavades ka hoogsamaid sambasid. Keelevahetus pole talle lihtsalt hääldusülesanne. „Iga keel on minu jaoks omaette maailm, oma värvide ja temperamendiga,“ selgitas ta 2019. aasta intervjuus. Nii mahuvad tema kavadesse ühtaegu eestikeelne laul, prantsuse šansoon ja džässistandard.

Sama avar on olnud kontserdivormide valik: araabia armastuslaulud, Eesti vaimulik repertuaar, Michel Legrandi looming ja koostöö Ameerika laulja-kitarristi Andy Fitega on kõik saanud omaette kavadeks.

Ta pole jäänud üksnes tõlgendajaks. „Ununenud unistused“ kasvas 2013. aastal välja kontserdikavast „Aeg ei peatu“ ja põhines onu Ott Arderi tekstidel. Koostöö luuletaja Eeva Pargiga jõudis 2013. aastal Jazzkaare luulepäevale ning andis tõuke albumile „Öö valgus“, mis ilmus järgmisel kevadel koos Pargi luulekoguga „Oda jälg õhus“. 2019. aasta albumil „Sinine“ viisistas Arder Pargi kõrval ka Jaan Krossi, Leelo Tungla, Viivi Luige, Ilona Laamani ja Airis Erme luulet.

„Päikesekiire“ hüüdnimi ei tähenda, et laulja ise näeks oma muusikat ühevärviliselt helgena. Ta on kirjeldanud end pigem mõtliku ja ennast otsiva inimesena, kelle lavalises muusikas sulavad kokku päikeselisus, nukrus ja vahel ka „kerge vihmasabin“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga37 allikatKontrollitud 21.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada