Kuidas alustati

Muusikakooli asemel õppis Sallo hoopis kokaks ja käis õhtuti ENSV Teatriühingu lavakunstistuudios. 1964. aasta lõpul jõudis ta muusikali „West Side’i lugu“ proovidesse: Maria ossa vajati lauljat ning stuudioõpilasena sai ta võimaluse, mis muutis tema elu. Estonia võttis Sallo palgale 14. detsembril 1964; neli kuud hiljem tegi ta samal päeval läbi „Viini vere“ peaproovi ja solistikonkursi, astus üles õhtusel etendusel ning sai teatri solistiks.

Tuntuks saamine

Esimene suur roll ei teinud temast siiski kohe küpset primadonnat. Sallo oli särtsakas subrett, kelle ampluaa avardus sammhaaval: Sulev Nõmmik nõudis lavastuses „Pipi Pikksukas“ möllu kõrval sooja südant, „Don Giovanni“ tõi tema esimese ooperirolli ning lavastus „Savoy ball“ viis ta poiss-tüdruku rollitüübist opereti esidaamide sekka. Samal ajal jõudis ta estraadilauljana telesaatesse „Horoskoop“, mis kinnistas tema nime kogu Eestis.

Muusika ja tuntumad lood

Sallo tugevus oli oskus rolle mitte lihtsalt laulda, vaid ka läbi mängida. Ta on meenutanud, et võttis kergeid laule nii tõsiselt, nagu esitaks aariaid; eriti lähedaseks jäi talle „Olematu laul“, mille Valter Ojakäär oli tema jaoks kirjutanud. Tema mälu järgi sai laul linti ühe või kahe korraga ning helilooja tänu oli talle suur tunnustus. Ka hiljem, sõnalavastuste juures, jäi tema mõtlemine muusikaliseks: „Minu jaoks on kõik muusika.“ Ta kuuleb tekstis pausikohti, tempomuutusi ja peateemat.

Edu ja tunnustus

Estonia laval avardus tema repertuaar muusikalidest opereti ja ooperini; samal ajal jäid publikule meelde estraadilaulud ning Alma roll, mida ta hakkas 1993. aastal mängima telesarjas „Õnne 13“. Tunnustust pälvis ta nii lavatöö kui ka mitmekülgsuse eest: 1983. aastal sai ta Georg Otsa preemia, 1989. aastal Eesti NSV rahvakunstniku nimetuse, 1996. aastal Suure Vankri auhinna ja 2001. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Mis sai edasi

1990. aastate lõpus otsustas Sallo solistirollidest taanduda enne, kui publik hakkab tema hääle allakäiku tajuma. 1997. aastast jätkas ta Estonias näitejuhina ning 1999. aastal loobus laulmisest: „Mu süda jäi lukku ja enam ei ole mõtet laulda.“ See ei tähendanud lavalt kadumist, vaid uut tööviisi — ta hakkas oma silma, kõrva ja pika kogemusega toetama lavastajaid ja lauljaid ning jätkas näitlejana. 2024. aasta detsembris tähistas ta Estonia laval 60. tööjuubelit. Eesti Kultuurkapital tunnustas teda 2024. aasta helikunsti valdkonna elutööpreemiaga pikaajalise panuse eest Eesti kultuuri.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga27 allikatKontrollitud 29.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada