Helen Shapiro
1963. aasta alguses sõitis Beatles kodumaal tuurile soojendusesinejana, üheteistkümnest esinejast neljandana. Peaesineja oli 16-aastane Helen Shapiro, kes oli juba kaks lugu esikohale viinud – ühe neist sellise, mis talle isegi ei meeldinud.
Viimati eetris · Walking Back To Happiness
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Walking Back To Happiness1 kord eetrisviimati
Kas teadsid?
- Phil Manzanera 1975. aasta lugu „Miss Shapiro“, mille sõnad kirjutas Brian Eno, on saanud nime tema järgi.
- 1962. aastal mängis ta naispeaosa filmis It's Trad, Dad!, mille lavastas Richard Lester, kes tegi hiljem Beatlesi filme. Tema hinnang: „See oli tegelikult väga rumal lugu.“
- 1972. aastal salvestas ta koos Al Saxoniga loo „The Prophet“, mis ilmus nime Ella Stone & Moss all.
- Tema 1993. aasta autobiograafia sai pealkirja teise esikohaloo järgi: Walking Back to Happiness.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Helen Kate Shapiro sündis 28. septembril 1946 Londoni idaosas Bethnal Greenis vene juudi immigrantide lapselapsena. Tema hääl oli ebatavaliselt madal ja koolikaaslased andsid talle hüüdnime „Foghorn“ ehk udupasun. Hiljem ütles ta: „Teadsin, et see on teistsugune, aga mitte tingimata heas mõttes.“ 13-aastaselt alustatud laulutunnid viisid ta John Schroederi juurde, kes oli EMI plaadimärgi Columbia lauluautor ja sõlmis temaga lepingu.
Tuntuks saamine
Tema esimene singel „Don't Treat Me Like a Child“ ilmus 1961. aasta veebruaris, kui ta oli 14-aastane, ja jõudis edetabelis kolmandale kohale. „You Don't Know“ tõusis sama aasta augustis esikohale ja oktoobris jõudis sinna ka „Walkin' Back to Happiness“; kumbagi müüdi üle miljoni eksemplari. Teise loo vastu oli ta ise olnud: tema sõnul „jäi ta alla“, sest lugu „ei meeldinud talle eriti“.
Muusika ja tuntumad lood
1963. aasta veebruaris ja märtsis oli ta peaesineja üleriigilisel tuuril, kus Beatles oli esinejate nimekirjas neljas. Nemad andsid talle hüüdnime „Helly“ ja kõige lähedasem oli ta John Lennoniga. Ta ütles: „Oli tore vaadata, kuidas nad lavaesinejatena küpsesid.“ Lennon ja McCartney kirjutasid talle loo „Misery“, kuid tema produtsent Norrie Paramor lükkas selle tagasi – tema sõnul „enne, kui ma seda üldse kuulsin“. Nashville'is salvestas ta loo „It's My Party“ enne Lesley Gore'i, kelle versioonist sai hitt; seda nimetas ta oma suurimaks kahetsuseks. Tema viimane edetabelisse jõudnud lugu oli „Fever“ 1964. aasta jaanuaris.
Pärast aastaid klubikabarees andis ta viimase kabareekontserdi 6. mail 1972 Peterlees, öeldes, et ta on „reisimisest väsinud“. Ta mängis ka Nancyt muusikalis Oliver! ja Sally Bowlesi muusikalis Cabaret ning laulis 1984. aasta aprillis koos trompetist Humphrey Lytteltoniga Duke Ellingtonile pühendatud kava. „Töötasime koos 17 aastat,“ ütles ta koostööst, mis kestis 2001. aastani.
Mis sai edasi
1987. aastal, pärast juudist uskliku Stan Telchini raamatu lugemist, sai temast messiaanlik juut. Perekonna reaktsiooni kohta ütles ta: „Keegi ei visanud mind välja!“ 2002. aastal lahkus ta meelelahutusmaailmast, „et keskenduda oma gospelõhtutele“, ja alates 2015. aastast laulab ta gospeltrios Hebron. 2011. aastal ütles ta: „Imeline ja irooniline on see, et laulan ikka veel lugu Walkin' Back To Happiness.“ Tema teismeliseaastad on saanud laval teise elu: 2025. aastal jõudis Kingdom Theatre'i muusikal „Helen Shapiro Walkin' Back“ Edinburghi Fringe'ile, kus 14-aastane Lily Martin mängis koolitüdrukut, kes salvestas Abbey Roadil oma esimese plaadi.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga22 allikatKontrollitud 03.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
