Kuidas alustati

Connicki lapsepõlv möödus igapäevase muusikategemise, mitte kaugete kuulsuste keskel. Ta mängis French Quarteri klubides koos traditsioonilise džässi ansamblitega, ammutas mõjutusi funk-muusikast, rokist ja nüüdisaegsest džässist ning õppis kahelt määravalt mentorilt, Ellis Marsaliselt ja James Bookerilt. Ta ütles hiljem, et ilma kodulinnata ei oleks temast saanud seda inimest ega muusikut, kes ta on. Veidi pärast kaheksateistkümnendat sünnipäeva kolis ta New Yorki ja otsis aasta aega tööd klaveribaarides, enne kui Columbia avaldas 1987. aastal tema omanimelise, täielikult instrumentaalse debüütalbumi.

Tuntuks saamine

Otsustav pööre saabus Rob Reineri 1989. aasta filmiga „When Harry Met Sally...“. Esialgu kutsuti Connick looma filmile taustamuusikat; kui Louis Armstrongi ja Ella Fitzgeraldi vanu salvestisi ei saanud heliribaalbumil kasutada, võtsid nende koha tema esitused. Plaat tõi talle esimese Grammy ja viis tema bigbändihelid džässiklubidest palju kaugemale. Tema järgmised vokaalalbumid „We Are in Love“ ja „Blue Light, Red Light“ kinnitasid, et läbimurre ei olnud ühe filmi õnnelik juhus.

Muusika ja tuntumad lood

Connicki mitmekülgsus on sisuline, mitte ilustus: ta mängib klaverit, laulab, komponeerib, arranžeerib ja dirigeerib. 2001. aasta albumil „Songs I Heard“ seadis ta lapsepõlvest tuttava filmi- ja lavamuusika New Orleansi rütmide võtmesse, arranžeeris kõik lood ning dirigeeris nii orkestrit kui ka bigbändi. Album tõi talle veel ühe Grammy. Sama pühendumus meisterlikkusele paistab välja tema lavatööst. Broadway tõi talle Tony auhinna nominatsioonid kahes eri rollis: muusikali „Thou Shalt Not“ helilooja ja sõnade autorina ning seejärel muusikali „The Pajama Game“ peaosatäitjana. Film ja televisioon tegid pianisti tuttavaks ka neile kuulajatele, kes polnud kunagi džässiklubisse sattunud.

Edu ja tunnustus

Recording Academy andmeil on Connick võitnud kolm Grammyt ning saanud kuusteist nominatsiooni džässi, traditsioonilise popi, muusikateatri ja gospeli juurtemuusika kategooriates. Need kategooriad näitavad karjääri, mis on üha avardunud, kuid pole oma alust hüljanud: standardid ja swing, funk-mõjudega New Orleansi plaadid, Broadway muusika, ekraanirollid ja suurte kontsertide arranžeerimine jäid kõik sama tegusa muusiku töö osaks.

Mis sai edasi

Orkaan Katrina järel töötasid Connick ja Branford Marsalis välja Musicians' Village'i ja Ellis Marsalis Centeri idee: elukoha kaotanud muusikutele kodud ning nende kõrvale muusikast lähtuvad kogukonnateenused. 2020. aasta liikumispiirangute ajal asendus koostöö üksindusega: albumi „Alone With My Faith“ jaoks kirjutas ta uusi laule, seadis materjali, mängis sisse kõik pillid ja laulis ise kõik häälepartiid. Seejärel, 22. mail 2026, astus ta esimest korda Carnegie Halli pealavale ja tõi kuulajate ette kolmeosalise teose „Elaboratio“; teose oli ta kirjutanud oma lahkunud emale Anitale tolle sajandaks sünniaastapäevaks.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga39 allikatKontrollitud 30.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada