Kuidas alustati

Girardville'is Lac-Saint-Jeani piirkonnas jõudis Guylaine lavale juba enne keskkooliaega. Seitsmeaastaselt esines ta oma ema, laulja Claircy Dufouri ning onu ansambliga. Ema hiljem pärandatud roheline lauluvihik jäi talle üheks teetähiseks. Piirkondlikud võistlused ja telemaratonid viisid ta 1986. aastal võistlusele „Music-Art“. Seal paistis ta silma ja sai võimaluse esineda Roch Voisine'i ning Fernand Gignaci kontsertide soojendajana. 1990. aastal sõitis ta Prantsusmaale oma esimest albumit salvestama ning andis seejärel seal ja Belgias ligi kolmkümmend kontserti.

Tuntuks saamine

Üleriigiline edu ei saabunud kergelt. 2003. aastal pöördus ta tagasi kantrimuusika juurde ja andis 2005. aastal välja oma esimese kantrialbumi „Naturelle“. Aastaid lasi Tanguay oma plaadid ise pressida ja müüs neid tuuridel; samal ajal lükkas ta tagasi osa pakkumisi, et kasvatada oma kahte tütart. Ta on öelnud, et tema karjäär oleks selle otsuseta võinud võtta teise suuna, kuid ta pole seda kordagi kahetsenud. 2015. aastal muutis kõike album „Inspiration Country“, mis tõusis edetabelite tippu. Järgmisel aastal tõi „Classique Country“ talle laiema kuulajaskonna: kuue kuuga müüdi üle 22 000 eksemplari.

Muusika ja tuntumad lood

Tanguay ei püüa kantrimuusikat keerulisemaks teha; tema jõud on lihtsas ja loomulikus esituses. Tema sõnul on kantrimuusika vahetu ja räägib päris asjadest. 2017. aastal salvestas ta Nashville'is albumi „Mon Livre vert“, kuhu koondas teda kogu elu saatnud laulud ja emalt päritud repertuaari; nende perekondlike mälestuste kõrval on ka „De La Neige Sur La Bible De Mon Père“. 2020. aasta albumiga „Country“ ületas ta veel ühe piiri: esimest korda kirjutas ta nii suures mahus ise laulusõnu ning töötas koos kitarristi Sébastien Dufouriga, et luua nüansirikkam kõlapilt, mis püsiks ka laval.

Edu ja tunnustus

See areng viis ta ka kaamera ette. 2019. aastal asus ta juhtima ICI ARTV saadet „Tout simplement country“, võõrustades Québeci ja prantsuskeelse Kanada esitajaid ning laulukirjutajaid. See jätkas tema tööd muusika vahendajana, mitte pelgalt tähena: saates jagavad alustavad artistid lava juba tuntud esinejatega.

Mis sai edasi

2024. aastal muutis album „C’est ma vie“ autobiograafilise kirjutamise veel kesksemaks. 5. novembril 2025 tõi see album talle karjääri esimese Félixi aasta kantrialbumi kategoorias. 53-aastaselt ütles ta otse, et see on kaunis märk elult. 2026. aasta augustis andis ta välja EP „I Love Rock ‘N’ Roll, retour au Clairon“, mis tõstab esile tema rokkiva külje ja 1980. aastad.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 10.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada