Kuidas alustati

Donald Edgar Backus kasvas üles New Yorgi osariigis. Pärast USA õhuväkke astumist liitus ta Pittsburghis ansambliga Del-Vikings, kelle laul „Come Go With Me“ sai 1957. aastal miljonimenukiks. Veel samal aastal saatis õhuvägi ta Wiesbadenisse. Seal töötas ta õhuväehaiglas meditsiinitehnikuna, tegi elektrokardiogramme ning laulis samal ajal klubides ja sõjaväe meelelahutusprogrammides.

Tema saksakeelne karjäär sai alguse perekonna kaudu: Backuse Wiesbadenist pärit abikaasa Karini vend soovitas tal saksa keeles plaate salvestada. Backus kirjutas plaadifirmadele, sai proovivõtete järel lepingu Polydoriga ja töötas seal produtsent Gerhard Mendelsoniga. Hääldus nõudis palju tööd. Backus rääkis 1960. aastal ajalehele Stars and Stripes: „Ühe plaadi salvestamisele kulus mul kord üheksa ja pool tundi, sest üks sõna ei tulnud kuidagi õigesti välja.“

Tuntuks saamine

Kui tema teenistusaeg 1960. aasta juulis lõppes, jäi Backus Saksamaale. Veel samal aastal saavutas ta läbimurde lugudega „Brauner Bär und weiße Taube“ ja „Da sprach der alte Häuptling“. Teine lugu jõudis 1961. aasta veebruaris Saksamaa edetabelisse ja tõusis kolmandale kohale. Septembris järgnes „Der Mann im Mond“, tema ainus Saksamaa esikohalugu. Telesaated ja muusikafilmid tegid temast Lääne-Saksamaa meelelahutusmaailmas tuttava näo.

Muusika ja tuntumad lood

Backus tõi USA-st kaasa doo-wop’i ja rock’n’roll’i, kuid tema sooloplaadid olid eelkõige saksakeelsed šlaagrid. Algul laulis ta Ameerika ja Suurbritannia menulugude saksakeelseid versioone. 1964. aastal salvestas ta Nashville’is koguni ühe hillbilly-albumi saksa ja teise inglise keeles. Seejärel tõusid esiplaanile peo-, joogi- ja karnevalilaulud; 1965. aastal ilmunud singel „Bohnen in die Ohren“ jõudis 1966. aasta märtsis Saksamaa edetabeli 30. kohale, samal ajal kui biidilaine hakkas klassikalist šlaagrit juba kõrvale tõrjuma.

Edu ja tunnustus

Karjääri tipphetked koondusid kuuekümnendate algusesse. 1961. aastal pälvis „Da sprach der alte Häuptling“ Radio Luxemburgi Kuldse Lõvi; 1962. ja 1963. aastal valisid ajakirja Bravo lugejad Backuse hõbedase Otto saajaks. Tema debüütalbum „Ich hab’ mein Herz in Germany verloren“ jõudis 1962. aastal Saksamaa albumiedetabelis 16. kohale.

Mis sai edasi

1973. aastal lahkus Backus meelelahutusärist ja naasis USA-sse. Texases töötas ta muu hulgas naftaväljadel töödejuhatajana; Saksamaal peeti teda mõnda aega kadunuks ja kuulutati koguni surnuks. Pärast oma kolmanda abikaasa Byra surma tuli ta 2001. aastal tagasi Saksamaale. 2002. aastal abiellus ta uuesti oma endise teise abikaasa Heidelorega ja elas koos temaga Germeringis. Seal suri ta 2019. aastal. Kaheksa aastat varem oli ta oma elutee jäädvustanud autobiograafias „Ich esse gar kein Sauerkraut“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga28 allikatKontrollitud 20.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada