Grace Jones
Grace Jones jõudis muusikasse Pariisis tegutsenud modellina, kellel oli ööklubides juba oma austajaskond, ning ehitas end seejärel avalikkuse ees uuesti üles: loo „I Need A Man“ diskolauljast sai reggae't, funki ja new wave'i ühendava helimasina madalahäälne keskpunkt. Muutus heli ja koos sellega ka kuvand.
Viimati eetris · I Need A Man
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1I Need A Man2 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Jonesi 2015. aasta mälestusteraamatu pealkiri on „I’ll Never Write My Memoirs“.
- Filmis „Vamp“ mängis ta surnuist tõusnud ööklubiesinejat ning kunstnik Keith Haring maalis Jonesi keha.
- Compass Pointi salvestuste ajal kattis stuudioseina hiiglaslik foto Jonesist, nii et muusikud nägid tema hääle ümber rütme kujundades kogu aeg ka tema pilti.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Jones sündis 1948. aastal Jamaical Spanish Townis ja veetis varase lapsepõlve ranges nelipühi usku peres. Teismelisena liitus ta oma vanematega New Yorgi osariigis Syracuse'is, õppis teatrikunsti ja hakkas modelliks. New Yorgi agentuurid ei osanud tema nurgelise ja androgüünse olekuga kohe midagi peale hakata, Pariis aga oskas. Töö moemajadele ja ajakirjadele tegi temast rahvusvahelise modelli. New Yorgi klubimaailma naastes sõlmis ta 1977. aastal plaadilepingu ning „I Need A Man“ aitas tal plaadiartistina kanda kinnitada.
Tuntuks saamine
Tema esimesed kolm albumit kuulusid kindlalt disko valda, kuid Jones keeldus sinna jäämast. Bahamal asuvas Compass Point Studioses ühendas plaadifirma Island asutaja Chris Blackwell ta Sly Dunbari, Robbie Shakespeare'i ja muusikutega, kes põimisid Jamaica rütmid Euroopa elektroonika, rokk-kitarri ja New Yorgi tantsumuusikaga. Dunbari meenutuse järgi polnud neil kindlat põhiplaani: bänd leidis oma kõla koos mängides. „Warm Leatherette“ ja „Nightclubbing“ tõid Jonesi madala ja käskiva esituse selle koosluse keskmesse. Ta oli ka loo „Pull Up to the Bumper“ kaasautor; see püsis Billboardi tantsumuusika edetabelis seitse nädalat teisel kohal ja jõudis R&B edetabeli esiviisikusse.
Muusika ja tuntumad lood
Jonesi läbimurre oli ühtaegu visuaalne ja muusikaline. Koos Jean-Paul Goude'iga kujundas ta range kandilise soengu ja nurgelise rätsepalõikega rõivad ning tegi lavastatud fotosid, millel ta mõjus pigem tulevikutegelase kui tavapärase lauljana. Ometi kaitses ta kuvandi taha jäävat inimest. Kui 2015. aasta intervjuus tõstatati oht, et Jones taandatakse skandaalidele ja avalikule kuvandile, vastas ta: „Ma ei taha olla karikatuur. Ma vihkan seda.“ Filmirollid avardasid sama maailma, mitte ei asendanud seda: ta võis seista Arnold Schwarzeneggeri kõrval filmis „Conan the Destroyer“ ja astuda James Bondile vastu May Dayna filmis „A View to a Kill“, ilma et tema jõuline kohalolu oleks pehmenenud.
Mis sai edasi
Pärast 1989. aasta albumit „Bulletproof Heart“ oli Jones ligi kaks aastakümmet stuudioalbumita, enne kui naasis 2008. aastal albumiga „Hurricane“, mille ta produtseeris koos Ivor Guestiga. Paus ei muutnud teda muuseumieksponaadiks: 2018. aastal autasustas Jamaica valitsus teda Jamaica ordeniga. 2026. aasta veebruaris Sydneys toimunud kontserdil tutvustas 77-aastane Jones seni välja kuulutamata tulevaselt plaadilt pärit lugu „The Key to Funky“. Õhtu lõppes vaatepildiga, mis sidus vastupidavuse teatriga: Jones keerutas Sydney Opera House'i esisel väljakul kogu loo „Slave to the Rhythm“ vältel puusadel hularõngast.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 27.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
