Kuidas alustati

Gotye ehk Wouter De Backer sündis Belgias Brugges ja kolis kaheaastaselt Austraaliasse. Kui tema teismeea ansambel Downstares oli tegevuse lõpetanud, hakkas ta Montmorencys kodus kokkuklopsitud Pentiumi arvutiga muusikat tegema. Eakas naaber andis talle oma lahkunud abikaasa plaadikogu, millest sai tema helinäidistega katsetuste toormaterjal. 2001. aastal valmistas De Backer umbes 50 eksemplari nelja looga CD-plaadist, värvis ümbrised käsitsi ja käis raadiojaamadele järjekindlalt peale, kuni seal plaati kuulati.

Tuntuks saamine

Neist kodus valminud väljaannetest kasvas välja 2003. aasta album „Boardface“. Seejärel viis ta aastaid oma salvestuspaika ühest majast teise, kuni 2006. aastal järgnes „Like Drawing Blood“. Raadiojaama Triple J kuulajad valisid selle oma 2006. aasta lemmikalbumiks ning 2007. aastal pälvis De Backer ARIA auhinna parima meesartisti kategoorias. Ta oli ka üks Melbourne'i trio The Basics asutajaid: seal sai ta trummi mängida, teistega koos laule kirjutada ja korrapäraselt esineda, mis andis talle teistsuguse väljundi.

Muusika ja tuntumad lood

Plaate tehes töötab Gotye nagu meister töökojas: ta sobitab löökpille, klahvpille, plaadisämpleid ja akustilisi detaile seni, kuni igal laulul on oma iseloom. Suure osa albumist „Making Mirrors“ salvestas ta vanemate maal asuvas küünis, ent loobus plaanist anda albumile ühtlane kõla. Hiljem selgitas ta, et igast palast sai „omaette väike maailm“. Nii mahuvad samale albumile „Eyes Wide Open“ ja „State of the Art“, aga ka duett Kimbraga „Somebody That I Used To Know“.

Edu ja tunnustus

Duett Kimbraga jõudis edetabelite esikohale Austraalias, Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides. „Making Mirrors“ võitis 2012. aasta ARIA auhindade jagamisel aasta albumi ja parima popväljaande auhinna. 2013. aasta Grammyde jagamisel võitis duett aasta salvestise ning parima popduo või -ansambli esituse auhinna; album pälvis parima alternatiivmuusika albumi auhinna. Kui De Backer sai peaauhinna Prince'ilt, tänas ta üht oma varast muusikalist eeskuju.

Mis sai edasi

Kui „Making Mirrors“ tuur 2013. aastal lõppes, ei tahtnud De Backer järgmise albumiga kiirustada. 2018. aastal tagasi vaadates meenutas ta oma küsimust: „Kuidas ma saan teha midagi, mida ma pole varem teinud?“ Üks vastus oli Ondioline, varajane elektrooniline klahvpill. De Backer sõbrunes selle pilli tuntud edendaja Jean-Jacques Perreyga ning korraldas mälestuskontserte, tegeles restaureerimistöödega ja asutas plaadifirma Forgotten Futures. Ta aitas rajada ka kõigile avatud stuudio Melbourne Electronic Sound Studio. 2026. aasta oktoobris olid ettevalmistamisel albumi „Making Mirrors“ ja tema ülejäänud varasemate plaatide vinüülväljaanded.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 16.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada