Kuidas alustati

Frey kasvas üles Detroidis, kus Motown, soul ja garaažirokk elasid erakordselt tihedalt kõrvuti. 1960. aastate keskel esines tema ansambel the Mushrooms kohalikus televisioonis ja mängis regulaarselt klubis Hideout; nende singli „Such a Lovely Child“ produtsent oli Bob Seger. Pärast veel mitut kohalikku ansamblit kolis Frey otsustavalt läände Californiasse. Seal kohtus ta Don Henleyga, töötas Linda Ronstadti lähikonnas ja leidis partneri, kellega lõi oma loomingu põhiosa.

Tuntuks saamine

Frey ja Henley asutasid 1971. aastal ansambli Eagles. Nende partnerlus ühendas kantrimuusika jutustamisdistsipliini kihiliste kitarride ja tiheda vokaalharmooniaga; Frey oli korraga laulja, laulukirjutaja ja ansambli juht. Ta kirjutas loo „Take It Easy“ koos Jackson Browne'iga, laulis peavokaali lugudel „Tequila Sunrise“ ja „Lyin' Eyes“ ning oli kaasautor ansambli määravatel salvestistel, sealhulgas „Desperado“ ja „Hotel California“. Frey ei hoidnud kinni ühest rollist: ta võis kujundada arranžeeringu, lõpetada laulusõnad või astuda esile laulule sobiva häälena.

Muusika ja tuntumad lood

Kui Eaglesi esimene tegevusjärk umbes 1980. aastal lõppes, ei püüdnud Frey ansamblit üksinda jäljendada. 1982. aasta debüütalbumiga „No Fun Aloud“ alustas ta sooloperioodi, mille kõlaks sai kompaktne ja suurlinlik poprokk, ning „The One You Love“ kujunes üheks selle varaseks tunnuslooks. Laulude kaudu jõudis ta ka teleekraanile: „Smuggler's Blues“ andis ainest sarja „Miami Vice“ osale, milles ta ise kaasa mängis. Hilisemate rollidega sarjades „Wiseguy“ ja „Nash Bridges“ ning filmis „Jerry Maguire“ sai näitlemisest tema tõeline teine tegevussuund, mitte pelgalt reklaamiks mõeldud kõrvalosa.

Edu ja tunnustus

Eagles võeti 1998. aastal Rock and Roll Hall of Fame'i liikmeks ning Frey 2000. aastal Songwriters Hall of Fame'i liikmeks. Tema sooloalbumid „No Fun Aloud“ ja „The Allnighter“ said mõlemad kuldplaadi tunnustuse. Tema hilise karjääri kõnekaim mõõdupuu oli siiski kollektiivne: Eagles tuli 1994. aastal albumi „Hell Freezes Over“ jaoks uuesti kokku ning järgnenud turnee oli 1995. aasta suurima piletituluga. Taasühinemisega jõudis töö ansamblis taas tema avaliku tegevuse keskmesse, kuid sooloaastad ei kaotanud seetõttu tähendust.

Mis sai edasi

Frey jäi Eaglesi liikmeks ka ansambli hilisemal salvestus- ja kontserdiperioodil. Viimane tema eluajal ilmunud Eaglesi stuudioalbum oli „Long Road Out of Eden“; Frey instrumentaalpala „I Dreamed There Was No War“ pälvis 2008. aasta parima popinstrumentaalesituse Grammy. Glenn Frey suri 18. jaanuaril 2016 New Yorgis 67-aastasena.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga21 allikatKontrollitud 11.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada