Kuidas alustati

Glen Travis Campbell oli Arkansases kaheteistkümnelapselise rentnikust põlluharija pere seitsmes poeg. Kitarr avas talle väljapääsu: teismeeas mängis ta onu western swing'i ansamblis, kahekümnendate eluaastate alguses kolis aga läände. Pärast turneed ansambliga the Champs sai temast Los Angelese stuudiomuusik, kes mängis Frank Sinatra, Merle Haggardi ja Beach Boysi plaatidel. Wrecking Crew aastatele tagasi vaadates ütles ta: „Ma ei mõelnud sellele kordagi. Mul oli lihtsalt nii lõbus.“

Tuntuks saamine

Tema plaadid ei leidnud edu, kuni Capitol viis ta 1967. aastal kokku Al De Loryga. „Gentle on My Mind“ ja „By the Time I Get to Phoenix“ muutsid tema karjääri; ühel Grammyde hooajal võitis ta nii kantri ja vesterni kui ka popmuusika kategooriates. Jimmy Webbist sai tema loomingut enim kujundanud laulukirjutaja. Loo „Wichita Lineman“ puhul vastas Campbell Webbi lõpetamata demole kitarrisoologa.

Muusika ja tuntumad lood

Sellest topeltidentiteedist – kantri jutustajast ja popmuusika meistrimehest – sai Campbelli tunnus. Ta ei tahtnud end lihtsatesse lahtritesse suruda: „Ma ei ole kantrilaulja ega rokilaulja ... Popp! Crock – nii ma seda nimetan.“ Tema selge bariton muutis keerukad seaded vestluslikult vahetuks. „Rhinestone Cowboy“ tähistas 1975. aastal tema tagasitulekut ja sellest sai tema tunnuslugu; tema 1977. aasta versioon Toussainti loost „Southern Nights“ jõudis esikohale kolmes edetabelikategoorias ning sellest sai aasta enim mängitud lugu muusikaautomaatides.

Edu ja tunnustus

Muusika viis Campbelli ka televisiooni ja kinolinale. „The Glen Campbell Goodtime Hour“ oli eetris aastatel 1969–1972 ning tõi rahvusvahelise publikuni nii suured tähed kui ka vähem tuntud kantrimuusikud. John Wayne valis ta kaasnäitlejaks filmi „True Grit“ ning Campbelli esitatud nimilugu pälvis Academy Awardi nominatsiooni. Kui edu edetabelites taandus, jätkas ta kontsertide andmist ja plaatide salvestamist, jõudis 1980. aastate lõpus taas kantri esikümnesse ning võeti 2005. aastal Country Music Hall of Fame'i liikmeks.

Mis sai edasi

Karjääri lõpus pani Campbell oma elu raskeima osa avalikkuse ette. Pärast albumi „Ghost on the Canvas“ salvestamist teatas ta 2011. aastal, et tal on Alzheimeri tõbi. Kolm tema last liitusid ansambliga 151 kontserdist koosnenud hüvastijätuturneeks, mida jäädvustas „Glen Campbell: I'll Be Me“. „I'm Not Gonna Miss You“ võitis Grammy ja pälvis Academy Awardi nominatsiooni. Viimastel salvestussessioonidel sündis ka „Adiós“, mis ilmus 2017. aasta juunis. Campbell suri 8. augustil, kaks kuud pärast albumi ilmumist.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga24 allikatKontrollitud 08.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada