Kuidas alustati

Glen Travis Campbell oli Arkansase renditaluniku kaheteistkümnest lapsest seitsmes poeg. Isa ostis talle viiedollarilise kitarri, kui ta oli nelja-aastane, ning teismeeas teenis Campbell sellega juba raha. Neljateistaastaselt lahkus ta koos rändtöölistega Arkansasest tomateid korjama; hiljem viis onu kutse ta läände Albuquerque'i, kus ta esines kohalikes paikades. Campbell jõudis Los Angelesse 1960. aastal. Tema soolokarjäär ei saanud vedu, kuid kitarrimäng tegi temast nõutud stuudiomuusiku: ametliku eluloo järgi osales ta 586 salvestussessioonil ainuüksi 1963. aastal.

Tuntuks saamine

Capitol sõlmis Campbelliga 1962. aastal lepingu, kuid tema soolokarjäär ei saanud hoogu sisse. Produtsent Al De Lory aitas seda 1967. aastal muuta John Hartfordi looga „Gentle on My Mind“ ja Jimmy Webbi looga „By the Time I Get to Phoenix“. Need salvestused tõid Campbellile 1968. aasta Grammyde jagamisel neli auhinda kantri- ja popkategooriates; järgmisel aastal võitis album aasta albumi auhinna ning sai esimeseks kantrialbumiks, mis selle tunnustuse pälvis.

Muusika ja tuntumad lood

Campbelli mahe tenor ja meisterlik kitarrimäng panid kantrimuusika orkestraalse popi kõrval loomulikult kõlama. Webbi lood „Wichita Lineman“ ja „Galveston“ panid sellele tasakaalule aluse, kuid Campbelli firmamärgiks kujunes 1975. aasta „Rhinestone Cowboy“: singlit müüdi üle viie miljoni eksemplari. Kaks aastat hiljem jõudis tema versioon Allen Toussainti loost „Southern Nights“ esikohale kolmes edetabelikategoorias. Salvestised kõlasid viimistletult, varjamata nende taga Arkansase muusikut.

Edu ja tunnustus

Televisioon viis selle ühenduse veel laiema publikuni. Saade „The Glen Campbell Goodtime Hour“ jooksis aastatel 1969–1972 ning tõi tema kantri, popi ja komöödia segu rahvusvahelise publiku ette. Ta mängis ka John Wayne'i kõrval filmis „True Grit“; Campbelli esitatud nimilaul pälvis oscari nominatsiooni ning roll tõi talle kuldgloobuse nominatsiooni. 2005. aastal valiti endine stuudiomuusik kantrimuusika kuulsuste halli juba omaenda saavutuste eest.

Mis sai edasi

Campbell naasis rambivalgusse 2008. aastal albumiga „Meet Glen Campbell“ ja 2011. aastal isikliku albumiga „Ghost on the Canvas“. Pärast seda, kui ta tegi Alzheimeri tõve diagnoosi samal aastal avalikuks, ei tõmbunud ta vaikselt kõrvale, vaid läks koos lastega tuurile; hüvastijätutuur hõlmas 151 väljamüüdud kontserti. Dokumentaalfilm „Glen Campbell: I'll Be Me“ kajastas seda teekonda ning „I'm Not Gonna Miss You“ tõi talle viimase Grammy ja veel ühe oscari nominatsiooni. Tema viimane stuudioalbum „Adiós“ ilmus 2017. aasta juunis. Campbell suri kaks kuud hiljem, 8. augustil, olles 81-aastane.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga20 allikatKontrollitud 27.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada