Gino Vannelli
Gino Vannelli jõudis A&M Recordsi värava taha, taskus veel viis dollarit. Ta ootas Herb Alperti, sööstis turvameestest mööda ja palus prooviesinemist. Riskist kasvas karjäär, mida ei määra niivõrd üks stiil, kuivõrd tema soovimatus ühe stiili piiridesse jääda.
Viimati eetris · Wild Horses
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Wild Horses4 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- 2008. aastal näidati Boston Celticsi kodumängudel vana klippi saatest American Bandstand, kus tantsija kandis Gino Vannelli särki; areenirituaal sai nimeks „Gino Time“.
- Nime „Black Cars“ taga olnud kujund ühendas kaks tähelepanekut: hoolikalt meigitud naise, kes kõndis Hollywoodi puiestee varjulisel poolel, ning Vannelli musta Z28 auto varju jäänud külje, kuhu polnud pärast vahatamist jäänud ühtki triipu.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Vannelli kasvas üles Montrealis itaalia-kanada muusikaperekonnas. Tema isa laulis tantsuorkestrites; Gino nägi ennast esmalt trummarina ning õppis muusikateooriat, klaverit ja kitarri. Enne seitsmeteistkümnendat sünnipäeva sõlmis ta nime Van-Elli all lepingu firmaga RCA Canada, kuid singlid talle tuntust ei toonud. Koos klahvpille mängiva venna Joega suundus ta Los Angelesse, et uuesti proovida.
Tuntuks saamine
1972. aastaks olid vennad peaaegu rahatud. Gino ootas plaadifirma A&M kontori ees Hollywoodis, kuni kaasomanik Herb Alpert välja ilmus, sööstis siis demoga väravast läbi ja sai kutse samal pärastlõunal tagasi tulla. Ta esitas muu hulgas loo „People Gotta Move“ ja sai samal päeval plaadilepingu. Sellele järgnesid turnee Stevie Wonderiga ja esinemine saates Soul Train; Vannelli oli saate üks esimesi valgeid esinejaid. Kahekümne kolme aastasena oli ta Kanadas ja Ameerika Ühendriikides areenikontsertide peaesineja.
Muusika ja tuntumad lood
Tema 1970. aastate helipilt ühendas süntesaatoreid, orkestriseadeid, džässifraase ja R&B-d; seadetes ja produtseerimises olid tähtsal kohal Joe ning noorem vend Ross. 1978. aasta album „Brother to Brother“ jõudis Ameerika Ühendriikide edetabelis 20 parema hulka, „I Just Wanna Stop“ aga Billboardi singlitabelis neljandale kohale ja pälvis Grammy nominatsiooni.
See edu ei määranud tema edasist suunda. Pärast 1981. aasta albumit „Nightwalker“ keeldus Arista avaldamast napima kõla ja teravama hoiakuga albumit „Twisted Heart“, mis käivitas kolm aastat kestnud vaidluse loomingulise otsustusõiguse üle. Vannelli sõnastas hiljem oma otsuse selgelt: „Saabub aeg, mil edu tuleb mõõta teistsuguse mõõdupuuga.“
Edu ja tunnustus
Arista lepingust vabanenuna naasis ta 1985. aastal elektroonilise popi albumiga „Black Cars“ ning viis 1987. aastal loo „Wild Horses“ mitmes riigis esikümnesse. Ta vahetas taas suunda: 1990. aastatel ilmus valdavalt akustiline džässialbum „Yonder Tree“ ning isale pühendatud klassikalise vormiga teos „Parole Per Mio Padre“ tõi talle kutse esineda paavst Johannes Paulus II ees Vatikanis.
Mis sai edasi
Karjääri hilise perioodi kõige isiklikum pööre tuli 2025. aasta albumiga „The Life I Got (To My Most Beloved)“. Vannelli kirjutas selle ajal, mil tema abikaasa Tricia, kes oli olnud tema elukaaslane nelikümmend üheksa aastat, oli vähki suremas. Tema sõnul muutis abikaasa eest hoolitsemine sügavalt senist enesekeskset elu, kus muusikuna oli ta alati hõivatud järgmise projektiga. 7. veebruaril 2025 ilmunud album oli esimene, mille ta oli enda sõnul kirjutanud „tänu- ja väärtustamistundega“. Hiljem samal aastal arvas Canadian Songwriters Hall of Fame ta 2025. aasta tseremoonial oma liikmete hulka.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 16.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
