Georgia Gibbs
Georgia Gibbs võis muuta vana tango USA popedetabeli 1. kohale jõudnud looks ja liikuda siis tundelistelt ballaadidelt varase roki juurde, kaotamata kuulajatele tuttavat jõulist häält. Mitmekülgsus tegi temast 1950. aastatel staari, kuid seadis ta ka popmuusika probleemse tava keskmesse, kus mustanahaliste esitajate rütmibluusihitte pakendati ümber valgele publikule.
Viimati eetris · Kiss Of Fire (Radio Edit)
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Kiss Of Fire (Radio Edit)3 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Garry Moore'i naljatlev tutvustus „Her Nibs, Miss Georgia Gibbs“ seostus temaga nii tihedalt, et fännid kirjutasid talle, kui ta proovis sellest loobuda.
- Ta salvestas loo „Ballin’ the Jack“ neljal korral neljale eri plaadifirmale, olles seda esimest korda kuulnud esinemisel koos Danny Kayega London Palladiumis.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Massachusettsi osariigis Worcesteris Frieda Lipschitzina sündinud Gibbs oli Venemaalt pärit juudi sisserändajate pere neljast lapsest noorim. Pärast isa surma elasid lapsed seitse aastat juudi lastekodus, kus varieteekavad andsid talle esimese lavakogemuse. Teismeeas teenis ta Bostoni Raymori tantsusaalis 20 dollarit nädalas. 1936. aastal jättis ta kooli pooleli, liitus orkestriga Hudson-DeLange Orchestra ja asus kurnavale üheõhtuste esinemiste ringile. Aastakümneid hiljem ütles ta soololauljaks saamise kohta: „See oli lihtsalt töö. Tahaksin teile jutustada glamuurse loo, aga seda mul ei ole.“
Tuntuks saamine
Raadio tegi temast üleriigilise kuulsuse enne, kui heliplaadid temast staari tegid. Ta laulis saadetes „Your Hit Parade“ ja „Camel Caravan“, tegi koostööd Artie Shaw' ja Tommy Dorseyga ning käis turneel koos Danny Kayega. Otsustav hetk saabus Mercury Recordsis: tema 1952. aasta salvestus „Kiss of Fire“, mis oli mugandus tangost „El Choclo“, jõudis edetabelis 1. kohale ja seda müüdi üle miljoni eksemplari. Gibbs aitas asendada vana tango mõtliku rütmi elavama begiini pulsiga.
Muusika ja tuntumad lood
Gibbs võis kõlada jõuliselt ja mänguliselt või süüvida tundelisse ballaadi; tema heliplaatidel põimusid džäss, sving, tšatša ja varane rokk. Ta eelistas ballaade, sest neis pääses tema hääl rohkem esile, kuigi hoogsad naljalood ja rütmikad palad kujunesid tema avalikuks tunnusmärgiks.
Sellel tunnusmärgil oli keeruline taust. 1950. aastate keskel andsid plaadifirmad valgetele lauljatele tavapäraselt R&B-lugusid, mille mustanahalised esitajad olid esimesena tuntuks teinud. Gibbsi „Tweedle Dee“ ületas müügilt LaVern Bakeri originaali, „Dance With Me Henry“ aga töötles ümber Etta Jamesi loo „The Wallflower“. Baker avaldas ebavõrdse süsteemi vastu protesti. Gibbs ütles hiljem, et esitajatel oli neile määratud repertuaari üle sageli vähe kontrolli, kuid tema sõnul kasutasid tema versioonid teistsugust rütmikäsitlust.
Edu ja tunnustus
Tema edu ei piirdunud ühe tangoga: „Seven Lonely Days“, „Tweedle Dee“ ja „Dance With Me Henry“ jõudsid kõik USA edetabeli esiviisikusse. Heliplaatidele järgnes televisioon; 1957. aastal andis NBC talle suvesarja „Georgia Gibbs and Her Million Record Show“. Kui rokk turgu muutis, vähendas ta tasapisi salvestamist ja esinemisi ööklubides.
Mis sai edasi
Tema viimaseks albumiks jäi 1966. aastal „Call Me“ ja pärast seda esines ta harva. Hilisematel aastatel tagas ta endale oma master-salvestiste kordusväljaannetelt autoritasu, samal ajal kui CD-kogumikud tõid tema unarusse jäänud loomingu taas ringlusse. Gibbs suri New Yorgis 9. detsembril 2006, mõni kuu pärast oma viimast intervjuud. Ta hoidis oma Fifth Avenue korteri elutoas raamituna Bill Clintoni kirja, mille too saatis pärast seda, kui Gibbs oli talle jutustanud, kuidas Clintoni ema astus kunagi lavale, et laulda koos temaga „Tweedle Dee“.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga24 allikatKontrollitud 20.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
