George Hamilton
George Hamilton IV võinuks jäädagi teismeliste popstaariks, kuid ta pidas kuulsuse toonud hitti kõrvalepõikeks. Kantrilauljana viis ta Nashville'i muusika Kanada televisioonist Praha ja Moskvani ning pälvis hüüdnime „International Ambassador of Country Music“.
Viimati eetris · Abilene
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Abilene3 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Nime järel olev „IV“ ei olnud lavanime kaunistus: tema vanavanaisa, vanaisa ja isa kandsid kõik nime George ning plaadifirma juht jättis täisnime alles, sest see oli eristuv.
- 1957. aastal astus ta Broadwayl üles koos Louis Armstrongiga.
- British Country Music Association nimetas ta 1969. aastal oma eluaegseks aupresidendiks.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Raudteelasest vanaisa kaudu kuulis Hamilton Winston-Salemis Jimmie Rodgersi plaate ja Grand Ole Opry saateid. Kaheteistkümneselt mängis ta kitarri; R. J. Reynoldsi keskkoolis asutas ta ansambli Serenaders ning tema aastaraamatufotol seisis „Grand Ole Opry, ma tulen!“. 1956. aastal kohtus ta Põhja-Carolina ülikooli esmakursuslasena laulukirjutaja John D. Loudermilkiga ja salvestas „A Rose and a Baby Ruth“. Colonial andis salvestise kohapeal välja, ABC-Paramount viis selle üleriigilisele turule ning see jõudis kuuendale kohale. Hamilton jättis kooli pooleli ning tuuritas koos Buddy Holly ja Everly Brothersiga, kuid hiljem selgitas ta, miks see talle ei sobinud: „Minu süda oli Nashville'is.“
Tuntuks saamine
1959. aasta lõpus kolis Hamilton Nashville'i, kus Chet Atkins sõlmis temaga lepingu RCA-s ning Grand Ole Opry kutsus ta oma koosseisu; 1960. aastal sai temast ametlik liige. „Before This Day Ends“ kinnistas tema koha kantriedetabelis ning 1963. aastal tõi „Abilene“ talle karjääri määrava edu. See püsis neli nädalat Billboardi kantrisinglite edetabeli esikohal ja jõudis ka popiedetabeli esikahekümnesse.
Muusika ja tuntumad lood
Hamiltoni pehme ja sundimatu esituslaad ei piirdunud lihvitud Nashville'i kõlapildiga. 1960. aastate keskpaigast ammutas ta üha enam ainest New Yorgis ja Torontos esile kerkinud folklaulukirjutajatelt, salvestades Gordon Lightfooti „Early Morning Rain“ ja „Steel Rail Blues“ ning Joni Mitchelli „Urge for Going“. Need valikud andsid tema kantrimuusikale põhjamaise rändava ilme ning aitasid Kanada autoritel jõuda laiema kuulajaskonnani. See segu oli isiklik: kantri pärines lapsepõlvest, kuid lauljat, kelleks ta kujunes, olid mõjutanud ka pop, rokk, folk ning rütm ja bluus.
Edu ja tunnustus
Kui Hamiltoni edu Ameerika edetabelites 1970. aastatel kahanes, pööras ta pilgu välismaale. Ta korraldas 1973. aastal 73 kontserdiga rahvusvahelise turnee ning esines seejärel 1974. aastal Tšehhoslovakkias ja Nõukogude Liidus. Pärast 1967. aasta debüüti Suurbritannias naasis ta sinna sageli, esines Wembley kantrifestivalil ja juhtis BBC telesarju. Ta töötas palju ka Kanadas ning viis kantrimuusikat Euroopasse, Australaasiasse, Jaapanisse, Aafrikasse ja Lähis-Itta. 1980. aastateks oli gospel saanud tema töös suurema koha; ta tuuritas Billy Grahamiga ja jäi samal ajal Opry liikmeks.
Mis sai edasi
Hamilton esines veel seitsmekümnendates eluaastates ja andis 2010. aastal välja „Old Fashioned Hymns“. Ta suri Nashville'is 17. septembril 2014, olles seitsekümmend seitse aastat vana. Sügiseks kavandatud turneel oleks ta naasnud Patsy Cline'i lavastuse juurde – see olnuks veel üks side esinejatega, keda ta oli tundnud oma televisioonikarjääri algusaastatel.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga28 allikatKontrollitud 20.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
