Kuidas alustati

Benson kasvas üles Pittsburghi Hill Districti linnaosas, mille klubides esinesid nimekad džässmuusikud. Seitsmeaastaselt võttis ta ajalehti müüma minnes ukulele kaasa. Üks võõras palus tal mängida, rahvahulk kogunes ning tema nõbu korjas jootraha pesapallimütsi sisse. Muusika tõi peagi rohkem raha kui ajalehed. Üheksateistaastaselt salvestas Benson juba koos organist Brother Jack McDuffiga; 1964. aastal ilmus tema esimene album ansamblijuhina, The New Boss Guitar of George Benson.

Tuntuks saamine

Pärast seda, kui talendiotsija John Hammond sõlmis Bensoniga Columbia lepingu, ulatus tema 1960. aastate looming Miles Davisega tehtud salvestusest Beatlesi loo uustõlgenduseni. Creed Taylori ja CTI-ga töötades salvestas ta koos Stanley Turrentine'i, Ron Carteri ja Freddie Hubbardiga. Produtsendid pidasid tema lauluhäält siiski teisejärguliseks, kuni Tommy LiPuma seda muutis. Albumi Breezin' salvestamisel piisas Bensoni lauldud loost This Masquerade ühest võttest ja see jäi albumile. Ta kahtles, kas loost Breezin' on mõtet teha veel üks versioon, ja rõhutas, et vaja on uut ja värsket ideed. 1976. aasta album sidus laulja ja kitarristi üheks avalikuks kuvandiks.

Muusika ja tuntumad lood

Bensoni käekiri tuleb kõige selgemini esile siis, kui ta skätib sama improviseeritud meloodiat, mida kitarril mängib: hääl ja keeled lõpetavad teineteise lauseid. Tema svingile toetuv fraseerimine püsis ka siis, kui ta liikus souli, popi ja R&B juurde — näiteks lugudes On Broadway ning Quincy Jonesi Give Me the Night. Kui džässipuristid protestisid, küsis ta vastu, miks ta ei peaks sellist muusikat mängima. 1990. aastate keskpaigas töötas ta LiPumaga uuesti kolmel GRP albumil ning 2006. aastal andis koos Al Jarreauga välja albumi Givin' It Up.

Edu ja tunnustus

Album Breezin' jõudis Billboard 200 edetabelis esikohale, This Masquerade aga Hot 100 esikümnesse. 1977. aasta Grammy auhindade jagamisel sai Benson oma kolm esimest võitu: aasta salvestise ning pop- ja R&B-instrumentaalesituse auhinna. Hiljem kasvas tema Grammyde arv kümneni ning 2009. aastal nimetas National Endowment for the Arts ta NEA Jazz Masteriks. Tunnustus läks nii lauljale kui ka kitarristile.

Mis sai edasi

Ka hiljem kompas Benson sama piiri. 2013. aasta albumiga Inspiration: A Tribute to Nat King Cole avaldas ta austust teda kujundanud eeskujule, seejärel osales ta 2018. aastal Gorillazi loos Humility. Kuna ta ei teadnud, mida lisada, palus ta helirežissööril suured kõlarid valjemaks keerata, kuni stuudio mõjus nagu kontserdilava. Kui ta kuulis ennast bändi keskel, teadis ta, mida mängida. 2024. aastal naasis ta Warner Music Groupi juurde; ettevõte avaldas kaua kadunuks peetud orkestrialbumi Dreams Do Come True: When George Benson Meets Robert Farnon, mis oli salvestatud 1989. aastal.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 29.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada