Gene Vincent
Produtsent Ken Nelson tõi Gene Vincenti esimesele salvestussessioonile Nashville’i stuudiomuusikud. Siis kuulis ta Cliff Gallupi kitarrimängu: Vincenti enda ansambel Blue Caps suutis töö ise ära teha.
Viimati eetris · Be-Bop-A-Lula
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Be-Bop-A-Lula1 kord eetrisviimati
Kas teadsid?
- Jeff Beck pühendas oma 1993. aasta albumi „Crazy Legs“ Gene Vincenti ja Blue Capsi salvestatud lugudele.
- Vincent astus koos Little Richardi, Fats Domino ja Eddie Cochraniga üles 1956. aasta rokenrollifilmis „The Girl Can’t Help It“.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Vincent Eugene Craddock kasvas üles kantri, rütmibluusi ja gospeli saatel. Kaheteistkümneselt sai ta kitarri ning 1952. aastal jättis kooli pooleli, et astuda USA mereväkke. Kolm aastat hiljem vigastas mootorrattaõnnetus jäädavalt tema vasakut jalga. Ta lahkus teenistusest vigastusega, mis põhjustas valu kogu tema lavakarjääri jooksul. Muusika pakkus teistsugust teed: ta läks Norfolki raadiojaama WCMS saatesse Country Showtime ettelaulmisele ja esitas Elvis Presley laulu „Heartbreak Hotel“.
Tuntuks saamine
Plaadikeerutaja „Sheriff Tex“ Davis hakkas tema mänedžeriks ja saatis Capitol Recordsile demosalvestise. 1956. aasta mais salvestasid Vincent ja Blue Caps Nashville’is. „Be-Bop-A-Lula“ jõudis samal aastal Billboardi popiedetabeli esikümnesse ning tegi endisest meremehest rokenrollitähe. Tema õhuline laulmisviis, häält ümbritsev kaja ja Gallupi vilgas soolokitarr andsid salvestistele omanäolise kõla, milles põimusid intiimsus ja elevus.
Äkilise eduga kaasnesid raskused väljaspool lava. Gallup ja rütmikitarrist Willie Williams lahkusid, sest tuuritamine pingestas nende pereelu. Vincent kirjeldas hiljem oma soove: „Ma olen laulja, mees. Tahtsin vaid laulmisega elatist teenida.“ Publiku leidis ta palju kiiremini, kui õppis kuulsusega toime tulema.
Muusika ja tuntumad lood
Ta ei piirdunud lauljana hoogsate rokilugudega. Debüütalbumil „Bluejean Bop!“ tõid vanemad laulud, nagu „Up a Lazy River“, esile pehmema hääle ja ansambli, mis tundis end vabalt ka vaiksemas muusikas. Sama laulja võis süveneda ballaadi või anda rütmile täie hoo; Blue Capsi pillimeeste osavus toetas mõlemat.
Mis sai edasi
Kui tema populaarsus Ameerikas kahanes, said tema esinemiskarjääri keskuseks Suurbritannia ja Mandri-Euroopa. Must nahkrõivastus rõhutas tema mainet rokenrolli mässajana. 1960. aasta aprillis hukkus Suurbritannia tuuril toimunud autoõnnetuses tema sõber Eddie Cochran, Vincent sai viga. Ta paranes ja jätkas Euroopa tuure vahelduvate saateansamblitega.
1969. aastal salvestas Vincent John Peeli plaadifirmale Dandelion oma tagasitulekualbumi „I’m Back and I’m Proud“. Krooniline valu ja joomine vaevasid tema hilisemaid aastaid ning ta suri 12. oktoobril 1971 kolmekümne kuue aastasena veritseva haavandi tõttu. Tunnustust jagus ka pärast surma: 1998. aastal võttis John Fogerty ta Rock & Roll Hall of Fame’i liikmeks.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 03.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
