Kuidas alustati

Kelly jaoks algas tantsimine praktilise tööna. Ta õppis Pittsburghi ülikoolis majandust ja teenis õpinguraha tantsides; pärast ülikooli lõpetamist pidas ta õigusteaduskonnas vastu vaid kolm kuud. Kelly ja tema vend Fred õpetasid ümbruskonna elanikele tantsu, samal ajal kui nende ema arendas tundidest välja perekonna tantsukooli. Kelly lõi ka kohalike lavastuste koreograafiat ning läks seejärel aastatel 1937–38 New Yorki kavatsusega saada koreograafiks. 1974. aasta intervjuus meenutas ta naerdes: „Mind ei tahtnud keegi.“ Seetõttu asus ta hoopis lavatantsijana tööle. 1940. aastal sai temast täht: ta mängis nimiosa „Pal Joey“ Broadway esmalavastuses.

Tuntuks saamine

Hollywoodis sai ta esimese filmirolli 1942. aastal filmis „For Me and My Gal“ ning hakkas kiiresti käsitama filmi ennast koreograafia osana. 1944. aasta filmis „Cover Girl“ tantsis ta stseenis „Alter Ego“ iseenda teisikuga. Seejärel lavastas ta koos Stanley Doneniga filmi „On the Town“, mis viis muusikali New Yorgi tänavatele, ning hiljem filmi „Singin' in the Rain“. Viimases ei olnud Kelly pelgalt vihmavarjuga mees, vaid ka filmi kaaskoreograaf.

Muusika ja tuntumad lood

Kelly põhieesmärk oli anda ekraanitantsule ameerikalik ja argine kehakeel. Varasemad filmitantsijad olid sageli esinenud läikivatel põrandatel ja pidulikes rõivastes; Kelly eelistas T-särke, pükse ja vabas õhus tantsimist. Ühes intervjuus sõnastas ta eesmärgi otse: „Tahtsin tantsida tavalisele inimesele.“ Tema kaamera ei jäänud passiivseks pealtvaatajaks: see liikus tantsija poole ja tema ümber, hoidis kogu keha kaadris ning aitas tasasel ekraanil luua sügavust. Nii ühendas Kelly atleetliku liikumise, tegelaskuju ja filmitegemise, selle asemel et lavaetteastet lihtsalt üles filmida.

Edu ja tunnustus

„An American in Paris“ võitis 1951. aasta parima filmi auhinna. Filmiakadeemia andis Kellyle ka auauhinna tema mitmekülgsuse eest näitleja, laulja, lavastaja ja tantsijana ning tõstis eraldi esile tema saavutusi filmikoreograafias.

Mis sai edasi

Kelly hilisem töö jagunes näitlemise, lavastamise ja koreograafia vahel. Ta mängis draamarolli filmis „Inherit the Wind“, lavastas muu hulgas filmi „Hello, Dolly!“ ning lõi Pariisi Ooperi balletile teose „Pas de Dieux“; Prantsuse valitsus nimetas ta Auleegioni rüütliks. 1985. aastal nimetas Ameerika Filmiinstituut ta oma elutööauhinna kolmeteistkümnendaks saajaks – tunnustuse sai mees, kes oli kunagi läinud New Yorki koreograafiks saama. Kelly suri 1996. aastal Beverly Hillsis.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga27 allikatKontrollitud 22.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada