Itaalia diplomaadi ja Ameerika laulja poeg Mazzolini kasvas üles Liibanonis, Jordaanias, Taanis, Prantsusmaal ja Itaalias. Kopenhaageni Ameerika koolis olid pillid vabalt kasutada ning seal avastas ta Bob Dylani ja Simon & Garfunkeli muusika; hiljem hakkas ta Roomas koos Pierluigi Giombiniga laule kirjutama. Londonis mängis ta Itaalia restoranides kitarri ja otsis kohta muusikamaastikul. Ta nimetab end tänini läbikukkunud kitarristiks ja juhuslikuks lauljaks: ansamblites, millega ta liitus, paluti tal alati mikrofoni ette astuda.

Londonis õpitu jättis tema muusikasse otsustava jälje. Elektroonilistest trummidest, polüfoonilistest süntesaatoritest, Briti new wave'ist ja Itaalia meloodiast sündis 1982. aastal „Masterpiece“. Suured plaadifirmad ei soovinud seda välja anda; Mazzolini ja diskor Paolo Micioni avaldasid loo ise ning raadioeeter tõi hiljem lepingu Baby Recordsiga.

1983. aastal kavatsesid Mazzolini ja Giombini teha loost „I Like Chopin“ ballaadi. Plaadifirma juht Freddy Naggiar nõudis aga tugevamat elektroonilist kõla ning rahastas kallist videot, mis filmiti Londonis 16 mm filmilindile just muusikakanalite leviku ajal. Mazzolini ei osanud tulemust aimata: osakoormusega õppurina leidis ta end ühtäkki lakkamatust reisimisest ja paljude riikide edetabelite esikohalt.

Sellest edust sai ka lõks. Et mitte korrata debüüdi retsepti, kujundas Gazebo 1984. aasta loo „Telephone Mama“ meelega teistsuguseks; hiljem möönis ta, et see oli äriliselt vale valik. Kutseteenistus katkestas reklaamitöö terveks aastaks; pärast järgmist plaati „Univision“ lahkus ta Baby Recordsist ja maksis leppetrahvi, et oma suuna üle ise otsustada.

Alates 1986. aastast andis firma Lunatic talle selle vabaduse. „The Rainbow Tales“ viis kõla popi ja roki poole, 1989. aasta „Sweet Life“ oli aga esimene album, mille ta kirjutas, produtseeris ja miksis täielikult ise. Üheksakümnendate alguses sündis Lunatic Records ja ilmus „Scenes From The News Broadcast“; 1997. aastal ühendas ta oma tootmis- ja kirjastamistegevuse Softworksiks.

Iseseisvus vähendas tema nähtavust, ent avas liikumisruumi: 2008. aasta albumil „The Syndrone“ kõlas progressiivne rokk, 2015. aasta albumil „Reset“ elektroonika ja 2018. aasta albumil „Italo By Numbers“ kaheksakümnendate analoogpillid. 2025. aasta detsembris jõudis Cristian Marchi uus remiks loost „I Like Chopin“ Itaalia edetabelitesse: 2025. aasta 49. nädalal debüteeris see raadioesituste arvu põhjal EarOne Airplay Indipendenti tabelis 20. kohal.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga35 allikatKontrollitud 28.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada