Kuidas alustati

Fun Fun sai alguse Itaalias 1983. aastal produtsentide Dario Raimondi ja Alvaro Ugolini projektina. Stuudios laulsid Ivana Spagna, Antonella Pepe ja Angela Parisi. Pepe on meenutanud, et kohtus Spagnaga juba väga noorena, kui läks stuudiosse viimasel hetkel teist lauljat asendama; Spagna võttis ta seejärel ametialaselt oma tiiva alla. Kui Fun Fun kuju võttis, oli Pepe seega üks esimesi appi kutsutud lauljaid. Salvestused tehti sageli Reggio Emilias, Spagna või Paolo Gianolio stuudios.

Tuntuks saamine

Debüütsingel „Happy Station“ muutis stuudioeksperimendi rahvusvaheliselt tuntud nimeks: 1984. aastal jõudis see Lääne-Saksamaa GfK singliedetabelis üheteistkümnendale ja Austria Ö-Drei edetabelis viieteistkümnendale kohale. Esinemiskutsed tekitasid aga praktilise probleemi, sest lauljad olid seni töötanud ainult stuudios. Seetõttu andsid Raimondi ja Ugolini avaliku rolli modellidele Francesca Merolale ja Roberta Servellile. Fun Funist sai väike popteater: hääled lõid plaadid, teised näod ilmusid videotes, televisioonis ja laval.

Muusika ja tuntumad lood

Muusika rõhus energiale, kohe haaratavatele meloodiatele ja tantsupõrandale mõeldud seadetele. „Colour My Love“ — mille kirjutasid Raimondi, Alfredo Pignagnoli ja Spagna ning produtseerisid Raimondi ja Ugolini — tõstis esile süntesaatoribassi ja löökriistarohke sissejuhatuse, mida oli klubides lihtne miksida. 1984. aastal jõudis lugu mitmesse edetabelisse: Rootsi Sverigetopplistanis kuuendale, Flandria Ultratop Cinquantas kaheksandale, Madalmaade Dutch Top Fortys kümnendale ja Lääne-Saksamaa GfK singliedetabelis seitsmeteistkümnendale kohale. Nii saavutas Fun Fun edu ka väljaspool Itaaliat, olemata tavapärane ansambel.

Edu ja tunnustus

Pärast esimest albumit „Have Fun!“ lahkus Spagna projektist soolokarjääri nimel, kuid naasis aeg-ajalt laulukirjutajana. Ka avalik kuvand muutus: Elena Trastulli asendas Merola kõrval Servelli ning Larry Pignagnoli liitus muusiku ja produtsendina. Teine album „Double Fun“ ilmus 1987. aastal ja sisaldas Hispaania kõlaga tantsuballaadi „Baila Bolero“, mis jõudis 1987. aastal Schweizer Hitparades kuueteistkümnendale kohale. Nime järjepidevus tugines seega pigem tootmisviisile ja kõlale kui muutumatule koosseisule.

Mis sai edasi

Kaheksakümnendate lõpus katsetas Fun Fun house-muusikaga, kuid see suund leidis vähe vastukaja; ka 1994. aasta eurodance'i katse ei toonud varasemat hoogu tagasi. Sellega asi siiski ei lõppenud: 2022. aastal ilmus Fun Funi nime all „No More Tears“, milles osalesid algsed lauljad Angela Parisi ja Antonella Pepe ning autor Annerley Gordon. Peaaegu nelikümmend aastat pärast debüüti naasid projekti hääled, kes olid kunagi jäänud kulisside taha.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 05.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada