Kuidas alustati

Fred Astaire, sünninimega Frederick Austerlitz, oli viieaastane, kui pere lahkus Omahast New Yorki; Fred ja tema vanem õde Adele hakkasid seal esinema vodevilliduona. Hilisteismelistena olid nad Broadway tähed ning 1920. aastatel sai nende partnerlus rahvusvaheliselt menukaks. Fred kavandas koreograafiat ja hoolitses selle täpsuse eest, kuid õe vaistlikum anne tõusis sageli rohkem esile. Kui Adele 1932. aastal abiellus, lõppes duo ning vend pidi valusal, ent viljakal moel avastama, mida ta ilma õeta suudab.

Tuntuks saamine

Helifilm saabus just õigel ajal. Astaire astus esimest korda koos Ginger Rogersiga ekraanile filmis „Flying Down to Rio“ (1933) ning tänu omavahelisele klapile said neist majandussurutise ajal Hollywoodi peene eskapismi musternäide. Kokku kümnes filmis ühendas ta sundimatu laulmise tantsuga, mis väljendas tundeid näiliselt pingutuseta, mitte sportliku sooritusena. Irving Berlini „Cheek to Cheek“ filmis „Top Hat“ (1935) näitab seda võtet puhtaimal kujul: muusika, tegelaskuju ja liikumine kulgevad justkui ühe mõttena.

Muusika ja tuntumad lood

Astaire ei tahtnud end korrata. Ta jagas stseeni mitte ainult tunnustatud partnerite, vaid ka mopi, kübaranagi, golfikeppide ja pöörleva ruumiga, koheldes filmitehnikat veel ühe tantsupartnerina. Pärast filmi „Blue Skies“ (1946) teatas ta karjääri lõpetamisest ja avas tantsustuudiod, kuid kui Gene Kelly murdis hüppeliigese, naasis Astaire filmis „Easter Parade“ (1948). Koos Judy Garlandiga suutis ta olla ühtaegu elegantne ja naljakas: loos „A Couple of Swells“ kehastavad nad kaht räbaldunud hulgust, kuid Astaire’i ajastus säilitab kogu aeg lihvi.

Edu ja tunnustus

Uue lava leidis rahutu loomeinimene Astaire televisioonis. Saate „An Evening with Fred Astaire“ (1958) tarvis asutas ta oma produktsioonifirma ning harjutas nii visalt, et kolleegidele jäi meelde, kuidas ta saabus vara ja tegi sooja juba enne koori. Astaire kirjeldas saate kavandamist oma autobiograafias: „See meenutab mõneti kosmoseraketi väljasaatmist.“ Saade kulges veatult ja võitis üheksa Emmy auhinda: suurejooneline tants toimis ka televisioonis, ilma et ekraan muutuks lähivõtete paraadiks.

Mis sai edasi

Vanemaks saades ei kaotanud Astaire uudishimu, vaid laiendas oma rollivalikut. Ta hakkas mängima tõsistes draamades filmiga „On the Beach“ (1959), pälvis hiljem filmi „The Towering Inferno“ (1974) eest oma ainsa võistlusliku Academy Awardi nominatsiooni ning jätkas ülesastumisi televisioonis ja filmides. Tema viimases filmis „Ghost Story“ (1981) mängisid tema kõrval teised Hollywoodi veteranid Melvyn Douglas, Douglas Fairbanks Jr. ja John Houseman. American Film Institute tunnustas lõpuks kogu tema karjääri, mitte ühtainsat etteastet.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 11.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada