Kuidas alustati

Francesco Paolo LoVecchio nime all sündinud Laine oli Sitsiilia päritolu Ameerika pere kaheksast lapsest vanim. Ta laulis kirikukooris ning üks Bessie Smithi plaat juhatas ta džässi ja bluusi juurde. Suure depressiooni ajal aitas ta maratonitantsijana peret ülal pidada. Atlantic Citys püsisid tema ja Ruthie Smith tantsupõrandal 145 päeva.

Tuntuks saamine

Tantsusaalidest plaadistuudiosse ei jõudnud Laine otseteed. Ta magas Central Parkis, laulis New Yorgi raadios viie dollari eest nädalas ning otsis aastaid klubides tööd. Hollywoodis Billy Bergi klubis äratas ta uuele elule loo „That's My Desire“ ja improviseeris kohad, mida ta ei mäletanud. Salvestise võtsid esmalt omaks mustanahalised plaadiostjad, seejärel murdis see läbi ka laiemal popiturul. 1947. aasta sügiseks oli tema esimese autoritasutšeki väärtus 36 000 dollarit.

Muusika ja tuntumad lood

Laine ei pidanud end tavapäraseks lembelauljaks. Oma autobiograafias selgitas ta: „Püüdsin lihtsalt rõhutada nende laulude rütmilisi külgi, mida esitasin.“ Fraseerides kasutas ta häält nagu džässipilli: vabalt ja löövalt, kuid oskas selle järsku paisutada võimsaks dramaatiliseks noodiks.

Produtsent Mitch Miller suunas selle kõla folgi, kantri ja jutustavate laulude poole. Laine keeldus algul loost „Mule Train“, sest ei pidanud end kauboilauljaks, kuid salvestisest kujunes üks tema suurimaid hitte. Uue suuna tõttu kaotas ta osa džässipublikust, kuid võitis asemele palju rohkem kuulajaid; hiljem seostus tema hääl lahutamatult vesternifilmidega nagu „3:10 to Yuma“, „Gunfight at the O.K. Corral“ ja „Rawhide“.

Edu ja tunnustus

Tänu nii laiale kuulajaskonnale müüs Laine üle 100 miljoni plaadi ja sai 21 kuldplaati. Suurbritanniast sai talle teine kodu: lugu „I Believe“ püsis seal edetabeli tipus kokku kaheksateist nädalat. Tema ülesastumine London Palladiumis olevat ületanud Judy Garlandi ja Danny Kaye püstitatud külastatavusrekordid.

Mis sai edasi

Rokkmuusika tõusuga lõppes Laine valitsemisaeg Ameerika edetabelites, kuid tema tööelu jätkus. Ta tegi kontsertreise, salvestas plaate ja laulis filmide tunnuslaule. 1974. aastal esitas ta loo „Blazing Saddles“ müriseva jõuga, teadmata, et Mel Brooks teeb komöödiat; hiljem jutustas ta seda juhtumit mõnuga ja eneseirooniaga. Seitsmekümnendates eluaastates andis ta pärast südameoperatsiooni endiselt kontserte. Viimast korda astus ta üles 2005. aastal ja laulis siis loo „That's My Desire“, mis oli talle ligi kuus aastakümmet varem ukse avanud.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 06.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada