Kuidas alustati

Francis Albert Sinatra kasvas üles New Jersey osariigis Hobokenis itaalia immigrantide peres. 1935. aastal sattus ta raadiovõistlusel kokku ansambliga Three Flashes ning neist sai Hoboken Four, mis tõi talle esimese üleriigilise läbimurde. Oma esimese salvestuse tegi ta Harry Jamesiga 1939. aasta juulis ja liitus peagi Tommy Dorsey orkestriga. See õpiaeg muutis tema laulmist: Sinatra jälgis Dorsey tromboonifraseerimist, seejärel harjutas avalikes ujulates vee all, kuni suutis laulda pikemaid muusikalisi fraase ilma kuuldava hingetõmbeta.

Tuntuks saamine

Dorsey orkestriga salvestatud „I'll Never Smile Again“ sai 1940. aastal Sinatra esimeseks plaadiks, mis jõudis edetabelis 1. kohale. Ta lahkus orkestrist 1942. aastal ning tõusis staariks, kelle vahetu esitus mikrofoni ees näis olevat suunatud ühele kuulajale. New Yorgi Paramount Theatre'is kiljusid teismelised fännid; 1944. aasta kontserdisarja ajal kogunes neid umbes 30 000 ning olukord paisus peaaegu massirahutuseks. Saledast orkestrilauljast oli saanud „The Voice“.

Muusika ja tuntumad lood

Sinatra jaoks oli laul draama, mitte kaunistus. Ta ei osanud nooti lugeda, mistõttu õppis meloodia kuulmise järgi selgeks ja kirjutas sõnad käsitsi ümber. Kirjeldades 1965. aastal oma töövõtteid, märkis ta, et paljud lauljad ei mõistnud kunagi, et mikrofon on nende instrument. Mikrofonikauguse, hingamise ja kaashäälikute valitsemine võimaldas tal liikuda usalduslikust sosinast jõulise svingini, ilma et sõnad kaduma läheksid. 1950. aastate Capitoli albumid, eriti „In the Wee Small Hours“, ühendasid selle võtte Nelson Riddle'i seadetega ning aitasid kujundada arusaama, et LP on ühe järjepideva meeleoluga tervik, mitte pelgalt singlite kimp.

Edu ja tunnustus

1950. aastate alguseks oli Sinatra kaotanud plaadistus-, filmi- ja agendilepingud. Seejärel taastus tema karjäär nii plaadi- kui filmimaailmas; 1954. aasta filmiakadeemia auhindade jagamisel pälvis ta filmi „From Here to Eternity“ eest parima meeskõrvalosatäitja auhinna, nii et näitlemine ei jäänud kuulsuse kõrvaltegevuseks, vaid sai tema teiseks suureks saavutuseks. Kuus aastat hiljem, pärast ebaõnnestunud katset osta plaadifirma Verve, asutas ta Reprise Recordsi. Plaadifirma põhimõte oli tavatu: artistid pidid saama loomingulise vabaduse ja lõpuks oma loomingu omandiõiguse. Sinatra võis nüüd olla korraga laulja, produtsent ja juhatuse esimees ning Reprise'ist sai kodu tema sõpradele Sammy Davis Jr-ile ja Dean Martinile ning tema tütrele Nancyle.

Mis sai edasi

Sinatra sai 1966. aastal Recording Academy elutööauhinna. Ta läks 1971. aastal erru, kuid pensionipõlv jäi lühikeseks: 1973. aastal tuli ta tagasi ja kujundas järgnevatel aastatel oma kuvandit aina ümber. 63-aastaselt salvestas ta 1979. aasta septembris loo „Theme from New York, New York“; sellest sai kogu tema ülejäänud esinemiskarjääri tunnuslugu ja ühtlasi tema viimane Top 40 hitt, nelikümmend aastat pärast esimest salvestust. Ta jätkas esinemist 1995. aasta veebruarini ja suri 1998. aastal.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 04.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada