Kuidas alustati

Francis Albert Sinatra kasvas üles New Jersey osariigis Hobokenis. 1935. aastal osales ta koos ansambliga Hoboken Four saates Major Bowes’ Amateur Hour; nelik võitis ja läks ringreisile ning peagi alustas Sinatra soolokarjääri. Harry James kuulis teda Rustic Cabinis laulmas ja salvestas temaga 1939. aastal plaadi. Seejärel värbas Tommy Dorsey ta oma orkestrisse ning Sinatra õppis orkestrijuhi tromboonimängust hingamist ja fraseerimist sama hoolikalt, nagu oleks ta käinud ametlikus tunnis.

Dorsey orkestrist lahkus ta 1942. aastal ning detsembri lõpus New Yorgis antud soolodebüüt tegi temast teismeliste iidoli. Vaimustuse taga oli täpne muusikaline meisterlikkus: ta säilitas lauluteksti tähenduse, kuid painutas ajastust džässiliku vabadusega.

Tuntuks saamine

Esimene eduhoog ei kestnud. Pärast Teist maailmasõda muutus publiku maitse, tema eraelu täitis ajaleheveerge ning 1953. aasta alguseks olid nii filmi- kui ka plaadikarjääri väljavaated kokku varisenud. Hukule määratud sõduri Maggio roll filmis „From Here to Eternity“ tõi talle parima meeskõrvalosatäitja Oscari. Capitol Recordsi juht Alan Livingston viis ta kokku arranžeerija Nelson Riddle'iga ning laulja, keda oli peetud eilseks südametemurdjaks, naasis karmima ja elukogemusest küpsema tundetooniga.

Muusika ja tuntumad lood

Sinatra tähtsaim väljendusvahend ei olnud hääle valjus, vaid oskus paigutada sõna muusikalisse fraasi. Kui temalt küsiti 1963. aastal, miks kuulajad tema esitusega kaasa läksid, vastas ta, et usub lauldes sellesse, mida laulab, ja on aus. Ta käsitles lauluteksti nagu draamastseeni ja mikrofoni instrumendi osana, nii et kaashäälik, paus või hiline sisseastumine võisid lugu edasi kanda.

Nii sai ta kanda vastandlikke meeleolusid, ilma et oleks pidanud võtma kahte eri rolli. „In the Wee Small Hours“ andis üksindusele intiimse mõõtme, „Songs for Swingin’ Lovers!“ aga tõi tagasi hoogsuse ja uljuse. Ta pani sama jutustamisviisi proovile aina uutes muusikalistes keskkondades. 1967. aasta album „Francis Albert Sinatra & Antonio Carlos Jobim“ asetas tema fraseerimise bossanoova vaiksesse rütmi ning näitas, et vaoshoitus võib olla Sinatrale sama iseloomulik kui vaskpillirohke svinguseade.

Edu ja tunnustus

1960. aastal asutas Sinatra oma plaadifirma Reprise ja viis nii iseseisvuse järgmisse kümnendisse. Ta läks 1971. aastal erru, kuid alustas 1973. aastal uuesti: salvestas taas ning ühendas plaadistamise, näitlemise, televisiooni, kontserdid, produtseerimise ja aeg-ajalt ka dirigeerimise. Selle töö haare oli tohutu – üle 1 400 salvestise ja 58 filmi –, kuid need arvud kõnelevad eelkõige sellest, et tema karjäär kestis üle mitme publiku vahetumise, ilma et ta oleks oma meetodist loobunud. Kui ta 1998. aastal suri, oli endine Hobokeni neliku laulja kuue aastakümne vältel pannud kolmeminutilise lauluteksti kõlama nii, nagu räägiks üks inimene teisega.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 07.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada