Kuidas alustati

Marina Fiordaliso sündis 1956. aastal Piacenzas kuuelapselise pere vanima lapsena. Ta õppis klaverit ja laulmist Giuseppe Nicolini konservatooriumis ning astus juba väga noorena orkestri L’allegra compagnia lavale, kus tema isa mängis trumme. Seitsmekümnendatel liitus ta orkestriga Bagutti: enne teleekraanile jõudmist oli tema kooliks pidev töö tantsuorkestrites.

1981. aastal kirjutas ema ta Castrocaro konkursile. Fiordaliso on meenutanud, et läks sinna igasuguste ootusteta üksnes seetõttu, et ema käis talle peale — ja võitis. Zuccheroga jagatud esikoht avas talle tee 1982. aasta Sanremole looga „Una sporca poesia“; järgmisel aastal sai „Oramai“ kriitikute auhinna.

Tuntuks saamine

Otsustav läbimurre saabus 1984. aastal looga „Non voglio mica la luna“. Fiordaliso on rääkinud, et kirjutas selle koos Enzo Malepasso, Zucchero ja Luigi Albertelliga, kuid tema nime autorite hulgas ei olnud, sest ta polnud veel SIAE-s registreeritud. Lugu sai plaatinaplaadi staatuse ja tõi talle suure populaarsuse ka väljaspool Itaaliat. Neid kuid meenutab ta lakkamatu tormamisena: ta reisis kõikjal, suutmata edu päriselt nautida.

Muusika ja tuntumad lood

Üks hitt ei võta tema muusikat kokku. 1985. aastal esitas ta Sanremol „Il mio angelo“, mille pühendas pojale, kes sündis siis, kui ta ise oli veel väga noor; 1986. aastal tegi ta taas Zuccheroga koostööd loo „Fatti miei“ juures. Hilisemast loomingust tõstab ta esile veel ühe tipu: 1991. aasta „Il portico di Dio“ on tema hinnangul muusikaliselt ja kunstiliselt parim saavutus, 1984. aasta jääb aga populaarsuse kõrgpunktiks.

Üheksakümnendate keskpaigas suunas ta osa energiast teatrilavale. 1995. aastal mängis ta peaosa lavastuses „Blood Brothers - Fratelli di sangue“ ning pälvis Renato Rasceli ja Bob Fosse’i auhinnad; 2006. aastal naasis ta muusikalilavale lavastusega „Menopause“, mis jõudis 2011. aastal viienda etendushooajani. Nii leidis kähe häälega laulja endale teise ameti, kus loevad ka keha ja näitlemine.

Edu ja tunnustus

Sanremo on jäänud tema karjääri läbivaks jooneks: Fiordaliso on seal osalenud üheksa korda — neist kaheksa aastatel 1982–1991 — ning naasis 2002. aastal looga „Accidenti a te“. Tema tuntus ulatub ka üle riigipiiride: 1997. aastal andis ta Hispaania ja Ladina-Ameerika jaoks välja hispaaniakeelse albumi „Como te amaré“. Karjääri jooksul on ta müünud üle kuue ja poole miljoni plaadi.

Mis sai edasi

1984. aasta album ilmus 2024. aastal uuesti eriväljaandena. 19. veebruaril 2026, oma seitsmekümnendal sünnipäeval, avaldas Fiordaliso topeltalbumi „Senza etichette“: tantsusaalist muusikalini valib ta endiselt lava.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 04.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada