Kuidas alustati

Faron Young kasvas üles Shreveporti lähistel talus ja eelistas teismelisena kantrile popmuusikat. Keskkooli jalgpallitreener kutsus ta esinema Optimisti klubisse ja hooldekodudesse. Webb Pierce viis ta klubilavadele ja KWKH raadioeetrisse; 1951. aastaks esines ta juba Louisiana Hayride'i saates. Capitol sõlmis temaga lepingu 1952. aasta veebruaris ning sama aasta oktoobris salvestatud „Goin’ Steady“ sai tema esimeseks edetabelihitiks.

Tuntuks saamine

Kuu aega hiljem kutsuti Young sõjaväeteenistusse. Ta meenutas seda kutset hiljem nii: „Nutsin nagu rott, kes sööb punast sibulat.“ Hoogu ta sõjaväes siiski ei kaotanud: ta esines värbamisprogrammides, salvestas edasi ja lahkus teenistusest 1954. aasta novembris, kui „If You Ain’t Lovin’ (You Ain’t Livin’)“ jõudis edetabelisse. 1955. aastal kinnistas lugu „Live Fast, Love Hard, Die Young“ avalikkuse silmis nii tema honky-tonk-kõla kui ka suurejoonelise kuvandi.

Muusika ja tuntumad lood

Capitoli plaadifirmas ilmus tal aastatel 1954–1962 rida honky-tonk-plaate, nende seas Don Gibsoni loo „Sweet Dreams“ esimene hittversioon. Willie Nelsoni kirjutatud „Hello Walls“ sai 1961. aastal Youngi suurhitiks ka väljaspool kantriedetabelit. 1963. aastal läks Young üle Mercury plaadifirmasse ja proovis seal siledamaid Nashville Soundi seadeid, kuid kümnendi lõpuks pöördus ta loos „Wine Me Up“ tagasi jõulisema kantri juurde. 1971. aastal ilmunud valss „It’s Four in the Morning“ jõudis 1972. aasta veebruaris Billboardi Hot Country Singlesi edetabeli tippu ja jäi tema viimaseks esikohaks. Suurbritannias jõudis lugu 1972. aasta septembris UK Official Singles Charti kolmandale kohale ja püsis edetabelis 23 nädalat.

Edu ja tunnustus

Young jõudis kantriedetabelitesse enam kui kaheksakümne looga ning oli 1950. aastatest 1970. aastate keskpaigani üks selle žanri nähtavamaid tähti. Ometi ei rääkinud ta nagu mees, kes on saavutustega juba ühele poole saanud. Kui tal paluti nimetada oma suurimat hitti, vastas ta mõnikord: „Loodan, et see pole mul veel olnud.“ Muusika kõrval investeeris ta Music Row kinnisvarasse ja asutas 1963. aastal erialalehe Music City News.

Mis sai edasi

Pärast 1970. aastate keskpaika jäi hitte harvemaks. Aastatel 1979–1981 oli tal leping MCA-ga. Plaadifirma Step One tõi ta 1988. aastal stuudiosse tagasi; selle heaks salvestas ta 1990. aastate alguseni ja tõmbus siis avalikkusest eemale. Young suri 1996. aasta detsembris Nashville'is 64-aastaselt. Neli aastat hiljem valis Country Music Hall of Fame ta oma liikmeks. Tunnustuse sai karjäär, mis ulatus muusikaautomaatide honky-tonk-lugudest Briti popiedetabeli üllatuseni ja mille vältel jäi lauluhääle taga alles sama söakas isiksus.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga28 allikatKontrollitud 08.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada