Kuidas alustati

Esther Mae Jones kasvas vaheldumisi Houstonis ja Wattsis ning laulis kirikus, enne kui tema õde pani ta 1949. aastal talendivõistlusele kirja. Johnny Otis kuulis teda, võttis ta oma revüüsse ja andis talle esinejanime Little Esther. 1950. aasta alguses tõusis R&B edetabeli esikohale tema esimene plaat „Double Crossing Blues“, mille ta salvestas koos Otise ja ansambliga the Robins. Samal aastal järgnes teisigi esikohalugusid, enne kui ta erimeelsuste tõttu Otisega lahku läks.

Tuntuks saamine

Heroiinisõltuvus katkestas suure osa tema 1950. aastate karjäärist, kuid 1962. aastal tõi esinemine ühes Houstoni klubis uue võimaluse: Kenny Rogers aitas tal jõuda oma venna plaadifirma Lenox juurde. Juba Esther Phillipsi nime all salvestas ta kantriloo „Release Me“ kantri-souli võtmes ja tegi sellega tagasituleku: lugu tõusis R&B edetabeli tippu ja jõudis popiedetabelis kaheksandale kohale. Seejärel lasi plaadifirma Atlantic tal laulda väga eri laadi muusikat, standardpaladest soulini. Beatlesi loo kaver „And I Love Him“, milles ta pööras minategelase soo ümber, jäi 1965. aastal napilt R&B esikümnest välja.

Muusika ja tuntumad lood

Pärast järjekordset raviperioodi andis kontsertalbum „Burnin’“ tema karjäärile taas hoogu. Tema pikim järjepidev loominguline kõrgperiood algas 1971. aastal Creed Taylori plaadifirmas Kudu. Seal said kokku džässmuusikud, soulilood, bluusitunnetus ja tema eksimatult terav ning haavatav hääl. Albumil „From a Whisper to a Scream“ salvestas ta Gil Scott-Heroni sõltuvust kujutava loo „Home Is Where the Hatred Is“, mille aines oli tema enda elule ebamugavalt lähedal. Phillips ütles hiljem: „Tegelikult olen ma lihtsalt laulja – minu surumine mingisse kindlasse lahtrisse võib olla väga piirav.“ Album pälvis Grammy nominatsiooni; võitja Aretha Franklin andis Phillipsile julgustuseks oma auhinna.

Edu ja tunnustus

1975. aasta albumil „What a Diff’rence a Day Makes“ kõlas tema hääl viimistletud diskorütmi taustal. Nimisinglist sai tema suurim rahvusvaheline hitt: USA popiedetabelis 20., R&B edetabelis 10. ja Suurbritannias 6. koht. Karjääri jooksul pälvis Phillips neli Grammy nominatsiooni, kuid ühtegi auhinda ei võitnud. Seevastu liikus ta veenvalt varase R&B, kantri-souli, džässi, bluusi, souli ja disko vahel, selle asemel et jääda kategooriasse, kuhu muusikatööstus teda paigutada püüdis.

Mis sai edasi

Plaadifirma Mercury pakkus talle 1977. aastal suuremat loomingulist vabadust, kuid neli seal ilmunud albumit ei korranud Kudu aastate müügiedu. Tema viimane R&B edetabelisse jõudnud singel „Turn Me Out“ ilmus 1983. aastal. Phillips suri järgmisel aastal 48-aastaselt maksa- ja neerupuudulikkuse tõttu. Johnny Otis, kes oli ta kunagi teismelisena avastanud, korraldas hiljem rahakogumise, et laulja haud saaks 1985. aastal hauatähise. 2023. aastal nimetas Blues Foundation Phillipsi Blues Hall of Fame'i liikmeks.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 23.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada