Kuidas alustati

Enne kui Eruptionist sai diskomaailmas tuntud nimi, harjutasid vennad Greg ja Morgan Perrineau oma ema Londoni kodu elutoas kahel vanal Hispaania kitarril. Kitarrist Greg meenutas hiljem, et alguses mängisid nad lihtsalt oma lõbuks. Nendega liitusid sõbrad ning 1974. aastaks oli koosseisust saanud Londoni souliansambel, mille liikmed põimisid kokku Kariibi mere ja Aafrika juured.

1975. aastal registreeris nende mänedžer ansambli RCA/Record Mirrori konkursile Soul Search ning Capital Radio valis Eruptioni Londonit esindama. Võistlusel edestasid nad peaaegu 400 teist ansamblit, võitsid plaadilepingu ja varustuse ning asusid tööle kutselise koosseisuna. Seejärel ilmus nende esimene singel „Let Me Take You Back in Time“, kuid püsivat läbimurret ei järgnenud.

Tuntuks saamine

Kontserdireisil Lääne-Saksamaal märkas ansamblit Boney M-i produtsendi Frank Fariani talendiotsija. Farian sõlmis Eruptioniga lepingu Hansa plaadifirmas ning pani nad Euroopa tuuril Boney M-i saateansambliks ja soojendajaks. Kui Lindel Leslie lahkus, astus senine taustalaulja Precious Wilson esiplaanile. Tema jõuline hääl kujundas edaspidi Eruptioni tuntuimaid salvestisi.

Muusika ja tuntumad lood

Fariani produktsioonis kõlas Wilsoni soulihääl tugeva tantsurütmi taustal. „Party Party“ näitas uut suunda, otsustavaks sai aga Ann Peeblesi laul. Wilson selgitas, et ansambel armastas algupärast lugu ja soovis seda veidi kiirendada ning diskole omases võtmes töödelda. Sellest võttest – säilitada souli tuum ja teravdada rütmi – sai Eruptioni selgeim muusikaline käekiri.

Järgmisel albumil sai vanem poplugu „One Way Ticket“ samasuguse dramaatilise vokaalikäsitluse. Eruption polnud pelgalt stuudioprojekt: Greg Perrineau, Morgan Perrineau, Gerry Williams ja Eric Kingsley moodustasid Wilsonit saatnud põhikoosseisu.

Edu ja tunnustus

1977. aasta lõpus ilmunud „I Can’t Stand the Rain“ jõudis 1978. aasta veebruaris Suurbritannia edetabelisse, tõusis viiendale kohale ja püsis tabelis üksteist nädalat; Ameerika Ühendriikides jõudis lugu 18. kohale. „One Way Ticket“ tõusis Suurbritannias 1979. aastal üheksandale kohale. Need kaks salvestist viisid Londoni souliansambli rahvusvahelise disko peavoolu.

Mis sai edasi

Wilson lahkus 1979. aastal, et alustada soolokarjääri. Solistiks sai albumil „Fight Fight Fight“ Kim Davis ning „Go Johnny Go“ pikendas ansambli edu Euroopas, kuid Davis suri 1980. aastal. Jane Jochen võttis tema koha üle. Hilisemad salvestised pälvisid vähem tähelepanu ja Eruption lõpetas tegevuse 1985. aastal. Tänapäeval esineb Wilson uute muusikutega Eruptioni nime all rahvusvahelistel lavadel ja laulab endiselt lugusid „I Can’t Stand the Rain“ ja „One Way Ticket“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga37 allikatKontrollitud 29.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada