Eric Weissberg
Eric Weissberg kuulis ühel hilisemal salvestussessioonil lauljalt, et „Dueling Banjos“ on saamas hitiks. Ta läks plaadipoodi ja ostis mitu eksemplari singlist, mille ta oli salvestanud aasta varem ja mille olemasolust ta midagi ei teadnud.
Viimati eetris · Feuding banjos (feat. Marshall Brickman)
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Feuding banjos (feat. Marshall Brickman)3 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Weissberg esines kord Boston Popsi orkestriga Pete Seegeri asemel: vaid kolme nädalaga valmistus ta ette keeruliseks bandžokontserdiks ja mängis selle ära, kuigi oli hiljuti mootorrattaõnnetuses käeluu murdnud.
- Sessioonimuusikuna mängis Weissberg nii John Denveri loos „Take Me Home, Country Roads“, Bob Dylani albumil „Blood on the Tracks“ kui ka Talking Headsi albumil „Little Creatures“.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
1939. aastal Brooklynis sündinud Weissberg kasvas üles džässiplaatide ja ema klaveri seltsis. Pete Seeger õpetas talle laagris bandžot ja kutsus ta rahvamuusikaõhtutele, kus noor Weissberg kuulis Woody Guthriet ja Lead Bellyt. Ta õppis viiulit, käis Juilliardis ning tegi 1957. aastal oma esimesed salvestused albumile „American Banjo Scruggs Style“. Washington Square'i pühapäevastelt jämmidelt jõudis ta ansamblisse Greenbriar Boys. Kui Erik Darling vahetas ansambli Tarriers ansambli Weavers vastu, võttis Weissberg Tarriersis tema koha ja pääses nii New Yorgi kutseliste folkmuusikute ringi.
Tuntuks saamine
1970. aastate alguseks tegi Weissberg aastas mitusada stuudiosessiooni. Siis palus Warneri juht Joe Boyd tal salvestada filmi „Deliverance“ jaoks Arthur Smithi loo „Feudin’ Banjos“. Weissberg ja kitarrist Steve Mandell sõitsid Georgiasse, juhendasid näitlejaid ning salvestasid Atlantas pillidialoogi. Seejärel unustas Weissberg töö sootuks. Peaaegu aasta hiljem ütles talle ühel teisel sessioonil laulja, et tema salvestist mängitakse raadios. Promoplaatide peale olid kuulajad hakanud lugu soovima ja Warner oli andnud loo „Dueling Banjos“ välja, ilma et oleks Weissbergile sellest teatanud. Plaadil oli ebatäpne autorimärge ja Smith vaidlustas selle. Weissberg rõhutas hiljem, et vaidlus lahendati ning et autorimärgete üle ei otsustanud tema.
Muusika ja tuntumad lood
Weissberg mängis bandžot, eri kitarre, dobrot, mandoliini, bassi ja viiulit ning liikus vabalt bluegrass’i, folgi, roki, popi ja džässi vahel. Koos kolledžiaegse sõbra ja Tarriersi kaaslase Marshall Brickmaniga valmistas ta tuuride ajal hotellitubades ette albumit „New Dimensions in Banjo and Bluegrass“. 1962. aasta salvestustel mängisid kaasa ka Clarence White ja Gordon Terry ning Elektra andis albumi välja 1963. aastal. Hiljem pakendas Warner suurema osa sellest materjalist filmi hitiga sobivaks, ilma et oleks Weissbergi ja Brickmaniga nõu pidanud. Weissberg ise võttis asja kokku lihtsamalt: „Minu jaoks pole bluegrass kunagi olnud ega saa kunagi olema raha küsimus.“
Edu ja tunnustus
„Dueling Banjos“ tõi Weissbergile ja Mandellile 1974. aasta Grammy parima kantriinstrumentaaletteaste eest. Weissberg tuuritas lühikest aega ansambliga Deliverance ja pöördus seejärel tagasi töö juurde, mis oli teda enne kuulsust elatanud: ta salvestas ja tuuritas teiste artistidega, nende seas Tom Paxtoni ja Art Garfunkeliga. Laiem avalikkus tundis teda hiti järgi bandžomängijana, kaasmuusikud aga hindasid seda, et ta mängis hästi paljusid pille.
Mis sai edasi
Terviseprobleemide tõttu pidi Weissberg lõpuks loobuma korrapärastest esinemistest Woodstockis koos Happy Traumiga. Ta suri 22. märtsil 2020. aastal 80-aastasena. Juba 2003. aastal oli ta jõudnud tagasi oma nooruse eeskujude juurde: ansambli Weavers viimasel taasühinemiskontserdil laulis ta ja mängis bassi koos muusikutega, keda oli imetlenud juba teismelisena.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 19.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
