Kuidas alustati

Clapton kasvas Surrey krahvkonnas Ripleys vanavanemate hoole all ning pidas oma ema õeks. Kindlama enesetunnetuse leidis ta Ameerika bluusist. Pärast Richmondis ja Kingstonis tänavamuusikuna esinemist liitus ta 1963. aastal ansambliga Yardbirds ning siirdus 1965. aastal ansamblisse John Mayall’s Bluesbreakers. Albumil „Blues Breakers with Eric Clapton“ kõlanud kitarrimäng kinnistas tema mainet Suurbritannia noore kitarrikangelasena, kuid peagi hakkas ta kuulsuse eest ikka ja jälle pagema.

Tuntuks saamine

1966. aastal asutasid Eric Clapton, Jack Bruce ja Ginger Baker ansambli Cream. Trio tegutses vaid kaks aastat, kuid selle improvisatsiooniline bluusirokk tegi Claptonist üleilmse staari. Kui Cream ja lühikese elueaga Blind Faith olid jäänud seljataha, astus ta kõrvalrolli ning tuuritas koos duoga Delaney & Bonnie taustamuusikuna. Delaney Bramlett innustas teda rohkem laulma ja kirjutama ning aitas silmapaistval kitarristil kujuneda bändijuhiks, lauljaks ja laulukirjutajaks. Derek and the Dominos kasvas välja just sellest vähem glamuursest õpipoisiajast.

Muusika ja tuntumad lood

Tema tagasitulek 1970. aastatel ei tähendanud vana rolli juurde naasmist. Heroiinisõltuvuse ja kahe kontserdi järel, mille Pete Townshend korraldas 1973. aasta jaanuaris Rainbow Theatre'is, naasis Clapton albumiga „461 Ocean Boulevard“ juba enesekindlama laulja ja heliloojana. Selle asemel et uputada iga plaat kitarrisoolodesse, jagas ta koorma nappide kitarrifraaside ja oma käheda hääle vahel; sellesse muutusse kuulub ka tema versioon loost „I Shot the Sheriff“.

1992. aastal muutis „Unplugged“ kõlapildi taas hõredamaks. Pärast tema nelja-aastase poja Conori surma andis „Tears in Heaven“ isiklikule leinale kuuldava kuju, tegemata virtuoossusest vaatemängu. 1993. aastal aasta salvestise Grammyt vastu võttes tänas Clapton poega armastuse ja laulu eest, mille too oli talle andnud.

Edu ja tunnustus

Tunnustust ei toonud talle üks kindel ajajärk, vaid sama muusiku mitu eri kehastust. Clapton on võitnud arvukalt Grammysid ning on ainus inimene, kes on Rock & Roll Hall of Fame'i liikmeks nimetatud kolm korda: Yardbirdsi ja Creami liikmena ning sooloartistina. Üksnes 1993. aasta tseremoonia tõi talle kuus Grammyt, sealhulgas aasta albumi auhinna teose „Unplugged“ eest ning nii aasta salvestise kui ka aasta laulu auhinna loo „Tears in Heaven“ eest.

Mis sai edasi

Kainenemine ei olnud tema loos lõpp-punkt, vaid töö, mis kestis edasi. Clapton oli püsinud kainena 1987. aastast ja asutas 1998. aastal Crossroads Centre Antigua. Hiljem nimetas ta kainust oma elu nurgakiviks ning ütles, et muusika oli ta päästnud. Crossroads Guitar Festivalid seovad tema loo kaks poolt: avaliku kitarrikangelase ning mehe, kes õppis, et tahtejõust üksi ei piisa. Festivalil naaseb ta lavale, kutsub esinema muusikuid, keda ta hindab — nii juba tunnustatud kui ka esilekerkivaid —, ning suunab tulu keskuse ravistipendiumide fondi.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 07.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada