Kuidas alustati

Enrico Macias sündis Constantine’is Gaston Ghrenassiana ja kasvas üles maloufi, selle linna araabia-andaluusia muusikatraditsiooni keskel. Tema isa mängis viiulit Cheikh Raymond Leyrise orkestris. Kord anti teismelisele juhuslikul esinemiskatsel kätte oud, mida ta polnud varem kordagi mänginud; nädal hiljem mängis viieteistaastane Gaston juba orkestriga raadios. Cheikh Raymondist sai tema õpetaja ja hiljem äi. 1961. aastal Cheikh Raymond mõrvati ja see maailm purunes: Gaston lahkus koos perega Alžeeriast, kuid kandis kaotatud Constantine’i muusikat edasi kogu oma loomingus.

Tuntuks saamine

Pariisis sai ta oma esimese honorari klubis Caveau de la République ja salvestas laulu „Adieu mon pays“. Laul kõlas telereportaažis Alžeeriast naasnutest ning pärast saadet tundsid möödujad ta metroos ära. Isegi tema lavanimi sündis trükiveast: ta oli pakkunud nime Enrico Nassia, kuid plaadiümbrisele trükiti Enrico Macias. 1963. ja 1964. aastal esines ta Olympia laval ansambli Compagnons de la chanson soojendajana ning käis seejärel kontserditurneedel Prantsusmaal ja Vahemere maades.

Muusika ja tuntumad lood

Talle iseloomulik kõla ühendab juudi-araabia ja araabia-andaluusia ornamentika Prantsuse šansooni vahetuma ülesehitusega. Ta asendab oudi sageli kitarriga ning vormib nostalgiast, sõprusest ja vendlusest populaarse muusika ainese. 2022. aastal võttis ta selle tee alguse ajalehele Le Monde kokku sõnadega: „Tahtsin luua päris oma repertuaari, et kaotatud araabia-andaluusia muusikast üle saada.“ 1999. aastal pöördus ta festivalil Printemps de Bourges otse oma juurte juurde: Cheikh Raymondile pühendatud austusavaldusest sai araabiakeelne topeltalbum.

Edu ja tunnustus

Tema edu ulatus peagi üle riigipiiride: 1968. aastal esines ta Carnegie Hallis ja 1979. aastal Egiptuse presidendi Anouar el-Sadate kutsel püramiidide jalamil, kus teda kuulas üle kahekümne tuhande inimese. ÜRO nimetas ta 1980. aastal rahulauljaks ning 1997. aastal määras Kofi Annan ta rahu ja laste kaitse rändsaadikuks. Nendes ülesannetes jätkas ta sama, mida oli teinud oma lauludes: vendlus ei ole tema jaoks dekoratsioon, vaid ühiskondlik eesmärk.

Mis sai edasi

2024. aastal ilmus tema kuuekümne karjääriaasta tähistamiseks Joann Sfari illustratsioonidega antoloogia, mis esitas tema mahuka kataloogi põhiteemade kaupa. Lavalt ta tagasivaate järel siiski ei lahkunud: kaheksakümne seitsme aasta vanusena esines Macias 24. juunil 2026 Folies Bergère’is ja kaasas oli kitarr, mis on teda saatnud Constantine’ist alates.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 19.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada