Arnold George Dorsey sündis 2. mail 1936 Briti India Madrases kümnest lapsest üheksandana. Perekonna kodu oli tulvil muusikat: tema ema mängis viiulit, Briti armee sõdurist isa liugvilet ning meelelahutuse eest hoolitsesid lapsed. Kuueaastane arglik Arnold laulis kardina tagant või laua alt. Pärast perekonna kolimist Leicesterisse aitasid saksofonimäng ja Jerry Lewise jäljendamine tal kujuneda klubiesinejaks Gerry Dorseyks.

Ajateenistus katkestas karjääri esimese hoo. Seejärel viis tuberkuloos ta umbes aastaks lavalt eemale: kuus kuud veetis ta haiglas, kus preester andis talle viimse võidmise, ning kosus siis kuus kuud kodus. Pärast naasmist nimetasid agendid 28-aastast Gerryt iganenuks. Mänedžer Gordon Mills pakkus 1966. aastal võimalust alustada puhtalt lehelt ning valis talle Saksa helilooja nime — mehe, kes kirjutas teose „Hansel and Gretel“. Dorsey esimene mõte oli üdini praktiline: ta arvas, et tegemist on ansambliga.

Uuele nimele oli vaja plaati. „Release Me“ seisis kolm kuud ilmumata, kuni kellegi haigestumine andis Humperdinckile viimasel hetkel võimaluse astuda üles saates „Sunday Night at the London Palladium“. Tema otseesituse järel hakkas singli müük järgmisel päeval järsult kasvama. Singel püsis Ühendkuningriigi edetabeli esikohal kuus nädalat ja tabelis kokku 56 nädalat, hoides Beatlesi lood „Penny Lane“ / „Strawberry Fields Forever“ tipust eemal. Hiljem samal, 1967. aastal püsis „The Last Waltz“ esikohal veel viis nädalat.

Sellest ootamatust läbimurdest Suurbritannias kasvas välja pikk lavakarjäär. Humperdinck jõudis 1967. aastal Las Vegase Rivierasse ning meenutas hiljem, et esines seal üheksa aastat ainsagi tühja istekohata. Kui ta nägi oma hiiglaslikku uut nime täht-tähelt valgusreklaamile kerkimas, keeras see tal kõhu pahupidi; raskustes Gerry Dorseyst oli saanud peaesineja. 1976. aasta album „After the Lovin'“ viis selle romantilise stiili uude kümnendisse ja tõi Grammy nominatsiooni meesartisti popvokaalesituse eest.

Ta tegi ka valikuid, millest minevikku kinni jäänud laulja oleks hoidunud. 1996. aastal esitas ta filmi „Beavis and Butt-Head Do America“ jaoks loo „Lesbian Seagull“ täiesti tõsiselt ning sattus taas tähelepanu keskpunkti. 2004. aastal pälvis ta gospeliprojekti „Always Hear the Harmony“ eest teise Grammy nominatsiooni. 2012. aastal esindas ta Ühendkuningriiki Eurovisioonil looga „Love Will Set You Free“ ja sai finaalis 25. koha. 2026. aasta aprillis PBS-i eetris olnud intervjuus oli ta tagasi Las Vegase Westgate'is ja valmistus oktoobrikuisteks esinemisteks — samas linnas, kus ta oli kunagi esimest korda vaadanud, kuidas see uskumatu nimi täht tähe haaval valgusreklaamile kerkib.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga35 allikatKontrollitud 27.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada